August Wilhelm Hupel

August Wilhelm Hupel (25./14. II 1737 – 07. II / 26. I 1819) oli saksa-päritolu teoloog, keeleuurija ning valgustustegelane. Eesti kultuuris on ta peamiselt tuntud esimese eestikeelse ajakirja Lühhike Öppetus väljaandjana.

Hupel sündis Saksi-Weimari hertsogiriigis Buttelstedtis pastori perekonnas. Õppis Weimari gümnaasiumis ning 1754-1757 Jena ülikoolis peamiselt teoloogiat. Võttis vastu koduõpetajakoha kuskil Tartu- või Viljandimaal, kuhu saabus 1757. aastal. 1758. aastast töötas Äksi kihelkonnas. 1760 sai Äksi pastoriks, 1764 Põltsamaa pastoriks. Põltsamaal elatud aastakümnete jooksul sai Hupel vaimulikutöö kõrvalt aktiivselt tegeleda erinevate teadustega ning publitsistikaga. Ta organiseeris kohalikke haritlasi ühendava Põltsamaa lugemisringi, mis tegutses üle 30 aasta. Hupelit ja teda ümbritsevat haritlasringi aitas hoida kontaktis Euroopa kultuurieluga Hupeli sõber, Riia kirjastaja ja raamatukaupmees Johann Friedrich Hartknoch, kes varustas Hupelit pidevalt uuema kirjandusega. 1805 asus Hupel elama Paidesse, kus jätkas aktiivset vaimset tegevust, jõudes teha kaastööd ka J. H. Rosenplänteri eesti keele uurimisele pühendatud ajakirjale Beiträge zur genauern Kenntniß der ehstnischen Sprache (ilmus 1813-1832). Hupel on maetud Paide Reopalu kalmistule; tema hauakoht on teadmata, ent kalmistule on pandud mälestuskivi.

Ratsionalistina aitas Hupel kaasa koolihariduse ning majanduselu edendamisele ning pidas eesti talupoega sama arenemisvõimeliseks kui sakslast. Tolle ajastu valgustusmeelsetele haritlastele iseloomulikult ent ei seadnud ta küsimärgi alla kehtivat ühiskonnakorraldust. Isäranis positiivselt suhtus Hupel Vene keisrinna Katariina II valgustatud absolutismi poliitikasse. Hupel oli ka Prantsuse revolutsiooni suhtes järsult eitaval seisukohal.

Hupel sai literaadina tuntuks, kui tõlkis eesti keelde Põltsamaa arsti ja publitsisti Peter Ernst Wilde populaarmeditsiinilist ajakirja Lühhike Öppetus. Seda ajakirja ilmus 1766-1767 41 numbrit. Ajakiri andis lisaks arstinõuannetele ka põllumajanduse jms praktilise eluolu alast nõu, manitses hoiduma ebausust ja alkoholismist jne. 1771 tõlkis Hupel eesti keelde teisegi Wilde populaarmeditsiinilise käsikirja “Arsti ramat nende juhhatamiseks, kes tahtwad többed ärra-arwada ning parrandada”. Hupeli eesti keel oli vaatamata ohtratele germanismidele üsna hea, sõnavara rahvalik ja nüansseeritud. Hupel kasutas palju enda loodud meditsiinilisi termineid. Ta andis 1780 välja ka teose Ehstnische Sprachlehre, mis sisaldas nii põhja- kui lõunaeestikeelset grammatikat ning mahukat sõnastikku (17 000 sõna; 1819 ilmunud täiendatud kordustrükis umbes 20 000 sõna). Hupeli eesti keele alased tööd ei ole eriti algupärased, kuna toetuvad Anton Thor Helle grammatikale ja sõnaraamatule. Hupel kogus ja uuris ka eesti rahvalaule, millest kuus ilmusid ka J. G. Herderi antoloogia “Volkslieder” II köites (1779). Seega on Hupel üks esimesi eesti folkoori tutvustajaid rahvusvahelisel areenil. Hupeli kogutud laulud toimetas Herderini Riia kirjastaja Hartknoch, kes oli ka Herderi sõber ja paljude teoste (sh peateose) kirjastaja.

Kirjamehena ent tegutses Hupel valdavalt siiski saksa keeles. Tema peateoseks võib pidada kokku neljas köites ilmunud “Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland” (“Topograafilisi teateid Liivi- ja Eestimaalt”, 1774-1789). Hupeli “Topograafia” on laiahaardeline teos, mis annab põhjaliku pildi Liivi- ja Eestimaa loodusest, halduskorraldusest, majandusest jne; see sisaldab põhjalikku ülevaadet ka eesti ja läti talupoegade eluolust. “Topograafiaga” sarnast temaatikat pakkus Hupeli 1781. aastal asutatud ajakiri “Nordische Miscellaneen” (“Põhjamaade mistsellid”), millest 1792 sai “Neue Nordische Miscellaneen” (“Uued Põhjamaade mistsellid”). Ajakiri suleti 1798 aastal tsaar Paul I senisest rangema tsensuuripoliitika tõttu.

Hupel kirjutas veel mitmeid töid teoloogia, filosoofia, põllumajanduse, psühholoogia, poliitika alalt. Muu hulgas kirjutas ta aastatel 1773-1797 sadu raamatuarvustusi saksa mõjukale retsensiooniajakirjale „Allgemeine Deutsche Bibliothek“. Ta tegi kaastööd teistelegi ajakirjadele.

S. V.

Eestikeelsed kirjatööd

Ajakiri
Lühhike öppetus mis sees monned head rohhud täeda antakse, ni hästi innimeste kui ka weiste haigusse ning wiggaduste wasto, et se kellel tarwis on, woib moista, kuida temma peab nou otsima ning mis tulleb tähhele panna igga haigusse jures. Selle körwas on weel muud head nouud, öppetussed ning maenitsussed leida, keik meie Eesti ma rahwa kassuks ning siggidusseka üllespantud. Pöltsamaa: [P. E. Wilde], 1766. [Kättesaadav: http://www.digar.ee/id/nlib-digar:120574.]

August Wilhelm Hupeli kohta
Indrek Jürjo, Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737-1819. Tallinn: Riigiarhiiv, 2004, 556 lk.