Gleimullad (väga varieeruva profiili ehitusega, enamlevinud variandid AT-G või AT-BG-G)

Gleimullad (väga varieeruva profiili ehitusega, enamlevinud variandid AT-G või AT-BG-G) levivad suuremate massiividena Lääne-Eestis ja Alutagusel ning väiksemate aladena üle kogu Eesti. Suurima levikupindalaga muldade rühm. Lähtekivimiks mitmesugused jääjärvede ja meresetted aga ka moreen. Põhjavesi ulatub siin mulla alumistesse horisontidesse (foto 1a). Ülemises toorhuumuslikus horisondis ei mineraliseeru taimedest mulda jääv orgaaniline aine liigniiskuse tõttu täielikult ja hakkab mulda kogunema. Esinevad nii liiv-, saviliiv-, liivsavi- kui ka savimullad.

Lubjarikka põhjaveega looduslikel aladel esinevail gleimuldadel kasvavad tiheda rohttaimekattega lehtpuumetsad ja võsastikud. Lubjavaese põhjavee korral on liivadel kujunenud leetunud gleimullad, mis on enamasti männikute all. Lääne-Eestis on need mullad arvestataval pindalal kasutusel ka põldudena ning korraliku kuivenduse puhul on vähemalt keskmise viljakusega. Põllumajanduses sobivad need mullad kuivendatult eelkõige kultuurrohumaadeks.
 a   b
Foto 1. Leostunud gleimullad karbonaatsel moreenil: a – Torma, Jõgevamaa; b – Sohlu, Pärnumaa (fotod L. Reintam)