Eesti muldkate

Kõik teataval maa-alal paiknevad erinevad mullad koos moodustavad muldkatte. Muldkate ei ole Eesti territooriumil ühesugune. Muldade erinavat vaheldumist põhjustab lahtekivimi koosseisu ja maapinna reljeefi ning sellega seoses mulla veega varustatuse erinev muutumine. Liikudes põhjast lõunasse väheneb muldade lubjasisaldus (karbonaatsus). Lääne-Eestis suureneb aga soostuvate muldade pindala. Eesti on jaotatud viieks erineva muldkattega piirkonnaks:

• Põhja-Eestis lubjarikkal (rähksel) moreenil on tekkinud valdavalt rähk– ja paepealsed mullad
• Kesk-Eestis (Järvamaal, Lääne-Virumaa lõunaosas, Jõgevamaal) rähavaesemal lahtekivimil leostunud ja leetjad mullad
• Lõuna-Eestis (Pärnumaast ida pool), kus mulla lahtekivimis sisaldub palju lubjavaest Devoni liivakividest ja savidest pärinevat materjali, esinevad happelised näivleetunud mullad. Kõigis kolmes piirkonnas paiknevad madalamatel aladel glei- ja soomullad.
• Lääne-Eestis on enamlevinumateks muldadeks gleimullad, mis ümbritsevad suuri rabamuldade massiive ja väiksemapindalalisi rähksete või leostunud ja leetjate muldadega kõrgemaid alasid.
• Eelkirjeldatutest oluliselt erineb tugevasti künkliku reljeefiga Otepää, Haanja ja Karula kõrgustik. Siin vahelduvad eri mullad juba väga väikesel maa-alal. Küngaste nõlvadel paiknevatel põldudel toimub vihmavete mõjul mulla ärauhtumine madalamatele aladele, mistõttu esineb rohkesti huumusvaeseid erodeeritud muldi.

Teatud maa-ala muldkattest saame täpsema ülevaate mullastiku kaardilt (skeem 1). Muldkatte erinevuste järgi on Eesti territoorium täpsemal käsitlusel jaotatud 8 piirkonnaks, milliseid nimetatakse mullastiku valdkondadeks, mis omakorda jagunevad allvaldkondadeks.

Skeem 1. Eesti muldkate