Eesti mullad

Automorfsed mullad

1. Metsakõdu horisont (O) esineb ainult osas metsades kõige pealmise horisondina. Koosneb mitmesuguses lagunemisastmes metsavarisest (oksakesed, lehed, okkad, rohttaimede ja sammalde jäänused). Pealt on see praktiliselt kõdunemata, allosas üleminekul järgmiseks horisondiks aga peaaegu täielikult mineraliseerunud
2. Huumushorisont (A) on enamasti mulla pealmine horisont, mis ainult osas metsades paikneb eelnimetatud metsakõdu horisondi all. On huumuse sisalduse tõttu omandanud musta või halli värvuse. Sageli praktikas ekslikult mõistetaksegi ainult seda horisonti mullana
3. Väljauhte- (eluviaal-) horisont (E) on valge, halli või kollaka alati ülemisest ja järgnevast horisondist heledama värvusega. Esineb enamasti huumushorisondi all. Vastavalt väljauhteprotsesside iseloomule ja sellele alluvate ainete koosseisule eraldatakse siin rida variante. Näiteks EL, mis kujuneb mullas saviosakeste väljauhtumisel sügavamale ilma neid lahustamata
4. Sisseuhte- (illuviaal-) horisont (B) on pruuni värvusega. Paikneb A- või E-horisondi all. Vastavalt väljakujunemise astmele jaguneb sageli B1-, B2- horisondiks, millele võib järgneda üleminekuhorisont BC
5. Mulla lahtekivim (C) on mullatekkest muutmata materjal, millest muld on kujunenud. Paikneb mullahorisontidest sügavamal
6. Kui mullahorisontide all esineb massiivne kivim (lubjakivi, liivakivi), mis mulla moodustamisel ei osale, siis nimetatakse seda mulla aluskivimiks (D)