Õppimist toetava hindamise eeltingimused

Argikogemusele toetudes ei püüa vist keegi ühele automargile mõeldud tagavaraosi mõnele teisele autole sisse pressida. See lihtsalt ei hakka tööle. Õpitegevuste vallas peaksime pidama silmas analoogilisi ohtusid. Tiit Lukki

m6ttemull_v.jpg Mõtlemisülesanne

Ka õppimist toetav hindamine ei hakka tööle, kui see sobitada süsteemi, mille alustaladeks on materjali “läbivõtmine”, õppijate selektsioon taseme järgi jms. Samas on just õppimist toetav hindamine oluline “vidin”, mis aitab tööle panna erinevaid aktiivõpet, õppija omavastutust, uurimist ja probleemilahendamist väärtustavaid õppesüsteeme. Mitmed õpetajad on vestlustes välja toonud, et nt rühmatöö kasutamine on ju tore, aga paljude õppijate arvates on see siiski ajaraiskamine, sest olulised asjad tuleb ära õppida ning omandamist hinnatakse individuaalsete testide jms abil. Kui sedalaadi kogemustega õpetaja võtab kasutusele õppimist toetava hindamise võtted, nt eesmärkide jagamise ning enese- ja kaaslasehindamise, siis muutub rühmatöö tõhusus nii tema kui ka ta õpilaste jaoks hinnatavaks, omandab uue väärtuse.

Õppimist toetav hindamine on hõlpsasti rakendatav teatud pedagoogilises taustsüsteemis. Ning ka vastupidi – mõnes teises süsteemis ei lähe ükski selle element soovikohaselt “tööle” või hakkab töötama esialgsetele ideedele isegi vastu. Seetõttu oleme välja toonud neli eeldust, mida õppimist toetava hindamise edukas rakendamine vajab.

Mõelge, mida need eeltingimused teie jaoks tähendavad ja klikkige ka neil eeltingimustel, mille kohta rohkem infot vajaksite. Kui kõik on arusaadav, siis võite minna neljanda eelduse: hindamisalase kirjaoskuseni. Kui tahaksite esimese kolme kohta infot juurde saada, siis olete teretulnud vaatama alltoodud videoesitlust.

Kõige aluseks on õpetaja siiras usk, et tõepoolest KÕIK tema klassi õppijad on võimelised arenguks ja edasiminekuks ka tema aines. Õpetaja usk on vaid eeldus. Seni kuni õpetajal ei õnnestu “nakatada” selle usuga õppijat, ei ole siiski põhjust rääkida sisemiselt motiveeritud õppimisest, ise endale eesmärkide seadmisest ja oma õppe hindamisest ega muust kujundava hindamisega seonduvast.
Kui aga on saavutatud olukord, mil õppijad ise tahavad õppida ja areneda ning on siiralt veendunud selles, et piisava pingutuse korral ei ole selles midagi keerulist, siis on loodud peamine tingimus selleks, et kõik ülejäänu – info kogumine erinevate meetoditega ja protsessi erinevates etappides erinevate osapoolte poolt, selle edasiviiv kommunikeerimine ja kasutamine õppeprotsessi toetamiseks – tõesti ka tööle läheks.

“Vigadest õpitakse”, nii ütleb juba vanasõna. See tarkus kehtib ka koolis. Kes õpib, teebki vigu. Ja kes vigu ei tee, see vaevalt ka midagi õpib.
Miks siis karistatakse iga õppija viga hinde või punkti allavõtmisega? Millist sõnumit selline keskkond õppijatele annab? Ja kuivõrd soosib õppimist, riskide võtmist, oma “rumaluse” paljastamist?

Õppija on motiveeritud õppima eelkõige siis, kui õppeprotsess on tema jaoks tähenduslik, huvitav, väljakutset pakkuv. Võib kasutada eel- ja protsessihindamist, koostatakse edukriteeriumide loendeid või hindamismudeleid. Need ei pruugi siiski kanda vilja, kui õppeülesanne ise tundub õppijatele igav ja mõttetu.

Sellele olulisele oskusele on pühendatud järgnev allteema. Tutvuge materjalidega ja mõelge, kas ja kuivõrd olete kirjaoskaja hindamises!

Järgnevas videos arutletakse, miks need eeltingimused nii olulised on.

Kolmandate osapoolte sisu nägemiseks palun nõustu küpsistega.

Esitluses kasutatavas videolõigus räägib õpetaja rollist Toomas Tross.
Lõik on ettekandest “Õpetaja kui roll”, milles esinevad Toomas Tross (Tuut) ja Haide Männamäe (Piip).

Nende kolme eeltingimuse täitmisega luuakse õppimist toetava hindamise rakendamiseks soodne keskkond. Selleks, et õppeprotsessi käigus kogutud teave tõepoolest võimalikult hästi kõigi ja iga õppija õppimist toetaks, on vajalik ka neljas element, mida on nimetatud hindamisalaseks kirjaoskuseks.

Accept Cookies