Vana kirjakeele sõnastik

viss

Omadussõna viss ’kindel’ on kasutanud peamiselt 17. sajandi I poole autorid Heinrich Stahl ja Georg Müller, kes mõlemad olid pärit Tallinnast. Lisaks neile leidub viss ka Läänemaal Karusel teeninud rootslase Lars Vigaeuse jutluste käsikirjas (1641–1645).

Hilisemad 17. ja 18. sajandi autorid omadussõna viss teadaolevalt kasutanud pole, kuid 19. sajandil ilmub see sõna taas korraks välja hoopiski Tartus, nimelt Karl Jordani tõlgitud „Lambrise-Ramatus“ 1840. aastal.

Paul Ariste (1933: 116) järgi kuulub viss vanemate uusrootsi laenude hulka. Eesti murretes kasutatakse omadussõna viss nendes piirkondades, kus ajalooliselt on elanud kõige rohkem rootslasi: saartel ja läänerannikul. Püsiv rootsi asustus Eesti saartel ning lääne- ja põhjarannikul tekkis 13.–14. sajandil. Hiljem, Rootsi ajal saadeti Eestisse poliitilise ülemvõimu kindlustamiseks ametnikke ja sõjaväelasi, kellega koos saabus ka „lihtrootslasi“: vaimulikke, käsitöölisi, selle ja kaupmehi. Eestlastel olid lähemad suhted just „lihtrootslastega“, kelle kaudu jõudsid eesti keelde ka rootsi laenud. (Ariste 1981: 148; Raag 1988: 658−662, 725)

Võimalik, et omadussõna viss pole eesti keeles kunagi olnud laiemalt levinud kui just nimetatud piirkondades, sest see puudub kõikidest vanematest sõnastikest enne Wiedemanni. Ka Wiedemanni sõnastikus (1893) on wiśś ’fest, sicher, zuverlässig’ (’tugev, kindel, usaldusväärne’) esitatud ainult Põhja-Eesti edelaosa sõnana.

Tallinlaste keelde võis viss olla laenatud ka alamsaksa, mitte rootsi keelest (Ariste 1931: 10; Ariste 1933: 116). Alamsaksa omadussõna viss sõnastikuvasted ülemsaksa keeles on olnud gewiss ’kindel’, sicher ’kindel’, zuverlässlich ’usaldusväärne, kindel’ (vt Lübben 1888). Samas on teada, et juba 1538. aastal moodustasid Tallinna umbes 7000 elanikust kuuendiku rootslased. Rootsi ajal suurenes rootslaste hulk Tallinnas ilmselt veelgi. Sotsiaalses hierarhias paiknesid rootslased sakslaste ja eestlaste vahel, mis võis vahetuma kontakti kaudu soodustada sõnade laenamist ikkagi just rootsi keelest (Raag 1988: 659–660).

Omadussõnast viss ’kindel’ on kujunenud oletust väljendav partikkel vist.

‘kindel’

Eth se agkas sedda wissimb sünnul sündip / sihs pöhra hend Jummala pohle keickest süddamest / ninck rohcki hend keickest hexitussest (Stahl 1638)
‘Et see aga juhtub sulle seda kindlamini, siis pööra end Jumala poole kõigest südamest ning puhasta end kõigest eksitusest.’
Wötta üks ümmargune tores tamme oks, lasse auko sisse, panne üks ehk kaks lodi sola senna auko ning wiss tamme puin peäle … (Jordan 1840)
‘Võta ümmargune toores tammeoks, tee sinna auk sisse, pane üks või kaks loodi soola sinna auku ja kindel tammepunn peale …’

1601–1602 (käsikirjas)

Se kolmas Orsak, et meÿe Iumala Sana suhre lusti ninck Him̃o kaas piddame kuulma, on se, et Iumala Sana v̈x kindel ninck wiß oppetus on, ninck muhd oppetußet keick se wasto omat kudt v̈x Vnni, neist Inimeßest siße sætuth. (Müller 1601–1602)
‘Kolmas põhjus, miks me jumalasõna suure lusti ning himuga peame kuulama, on see, et jumalasõna on kindel ning kõigutamatu õpetus, kõik muud õpetused seevastu on nagu uni, inimeste poolt sisse seatud.’

Stahl 1637


Gutslaff 1648


Göseken 1660


Vestring 1710–1730


Thor Helle 1732


Hupel 1818


Wiedemann 1893

wiśś G. wiśśi (SW)[Põhja-Eesti edelaosa] fest, sicher, zuverlässig,
kõ͜ige wiśśimast pūst vom festesten, zuverlääsigsten Holze,
wiśśiste gewiss, wahr.

10 000 tekstisõna kohta

16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,36
18. sajandil – 0,00

a.nim.
17. saj wiß, wis, wÿß
a.nim. keskv.
17. saj wißimb, wissimb
m.nim.
17. saj wissit

Kirjandus

• Ariste, Paul 1931. Rootsi mõjust vanemas eesti kirjakeeles. – Eesti Keel, nr 1, lk 1–11.
• Ariste, Paul 1933. Eesti-rootsi laensõnad eesti keeles: mit einem Referat: Die estlandschwedischen Lehnwörter in der estnischen Sprache. Tartu: [Tartu Ülikool], K. Mattiesen.
• Ariste, Paul 1981. Keelekontaktid. Tallinn: Valgus.
• Lübben, August 1888. Mittelniederdeutsches Handwörterbuch.
• Raag, Raimo 1988. Nunn, prilla, koka ja teised. Eesti keele rootsi laensõnadest. – Keel ja
Kirjandus, nr 11–12, lk 655–664; lk 725–732.