vimm
Vimm on eesti murretes üsna laialt levinud sõna (vt VMS) ja arvatavasti on tegemist läänemeresoome tüvega (vt ETY), aga eestikeelsetesse kirjalikesse tekstidesse ilmub vimm siiski alles 19. sajandi keskel. Varem kasutati üldisemat sõna viha (vrd nt Piibli tõlgetes Srk 28:10: kui innimessel woimus on, nenda on temma wihha (1739), Mida võimsam inimene, seda võimsam tema vimm (1997)). Kuni Wiedemannini (1869) puudub vimm ka sõnastikest. Sõna põhitähendus Wiedemanni järgi on ’haiguseidu’ ja peamiselt selles tähenduses esinebki vimm 19. sajandi tekstides. Tähendus ’pahurus, vinduv vaenulikkus’ on Wiedemanni järgi kujundlik.
Johannes Aavik võttis sõna vimm oma „Uute sõnade ja vähem tuntud sõnade sõnastikku“ (1921) kui hea eestipärase sõna, mis tema hinnangul on tundmatu „mõningaile inimkategooriaile Eestis: maaelust võõrduvalle õppivalle noorsoole, vene hariduse saand haritlasile, kodumaast ja selle hariduselust eemal eland isikuile …“ (Aavik 1921: 3).
Johannes Aavik, Uute sõnade ja vähem tuntud sõnade sõnastik (1921)
‘haiguseidu’
on ommetige weel monned wead, mis selle többe wimma innimesse ihhusse sünnitawad (Perno Postimees, 29. juuni 1866)
‘on siiski veel mõned vead, mis selle tõve [=koolera] vimma inimese ihusse sünnitavad’
‘vinduv vaenulikkus’
Palju raskem on seda wiha wimma kautada, mis nüüd naabrite wahele on siginenud. (Ristirahwa Pühhapäewaleht, 24. juuli 1888)
19. sajandi keskpaik
Kallad said kedetud ja kõik sõiwad, agga türija ja õppetut mees ei putund kalladesse, sest et wiimne aiguse wimmas olli ja kõigel päwal toitu ei wõtnud. (Kreutzwald 1850)
‘Kalad said keedetud ja kõik sõid, aga ei tüürija ega õpetatud mees ei puutunud kaladesse, sest et viimane haiguse vimmas oli ja terve päeva jooksul toitu ei võtnud.’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
—
Clare 1730
—
Thor Helle 1732
—
Svenske 18. saj I pool
—
Hupel 1818
—
Wiedemann 1893
wimb G. wimma (S)[Viljandimaa lõunaosa], wimm G. wimma Krankheitskeim, Krankheitsstoff, schlechte Anlage, Ansatz oder Ursache zu Krankheit, Fäulniss, fig. Ueberbleibsel von Zorn, Groll,
se wimm oli ammu ju ta sēs, juba se ha͜iguze-wimm oli ammu tema külles er trug schon lange die Anlage zu dieser Krankheit in sich,
se wimm lö͜i minu sisse dieser Krankheitskeim entstand in mir,
kes tēab, mis wimma jumal tema sisse on lōnud wer weiss, was für einen Krankheitsstoff Gott in ihn gelegt hat,
edes-pidi wimmaga lōdud, edasi wimmas vorwärts gekrümmt (von fehlerhaftem Körperbau),
külle pōle wimmas schief gewachsen, nach einer Seite hin,
paľgil on wimm külles der Balken hat einen Fehler, ist unbrauchbar,
wimmaga pū zu Bauholz nicht brauchbarer Baum,
oli täna se wimm, lubas sadada = es schickte sich heute zum Regnen an,
hapu wimm on õllel sēs das Bier hat einen Stich zum Sauerwerden,
wana wimm alles sēs der alte Aerger ist noch in ihm,
se on seda wana wimma das ist noch alter Verdruss, Groll,
wimma wedama verdriesslich werden, kaśś weab wimma die Katze macht einen Buckel,
laps tõmbab wimma das Kind krümmt sich vor Schmerz.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,00
18. sajandil – 0,00
Kirjandus
• Aavik, Johannes 1921. Uute sõnade ja vähem tuntud sõnade sõnastik. Tallinn: A. Keisermann’i kirjastus.
• ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
• VMS = Väike murdesõnastik.
