vankuma

Vankuma ’kõikuma’ ilmub eestikeelsetesse tekstidesse alles 19. sajandi algul, s.o hiljem kui samast tüvest moodustatud tuletis ↗vangutama. Näiteks veel Hupeli sõnastikuski (1818) on vangutama olemas, aga vankuma puudub.

Poolteist sajandit varasemas Gösekeni sõnastikus (1660) on aga vankuma esitatud. Lisaks leidub Gösekenil i-tüveline vankima ’kõikuma, vankuma’, mida tekstides teadaolevalt kasutatud pole.

Tõenäoliselt on tegemist saksa laenuga (vrd saksa wanken, schwanken ’kõikuma, tuikuma, vankuma’; vrd ka alamsaksa wanken ’edasi-tagasi käima, ringi käima’; vt ETY). Gösekeni esitatud i-tüveline vankima on selle laenu ootuspärane häälikuline kuju. u on nähtavasti hiljem lisatud liide. u näitab, et verb on intransitiivne, ning väljendab tegevuse passiivsust ja korduvust, sobides seega vankima-verbi tähendusega väga hästi, nii et vankima asemel hakati ütlema vankuma. Wiedemanni järgi (1893) on vankima kasutusel veel ainult Hiiumaal.

Tähendused ja näitelaused

Südda nụttis werd sedda nähhes, kuida need willetsad pạlja ja külmawõetud kätte ja jalgega [...], hauku langend palgiga ja tummeda sịlmega tuikudes ja wankodes laggedate peäl kui innimeste kujud hulkusid, ja ahne sịlmega sedda walwasid, kui üks mahha langes, et tedda pạljaks risuda ja temma hilbud ennese ümber ajada. (Suve Jaan 1841)
'Süda nuttis verd seda nähes, kuidas need viletsad paljaste külmavõetud käte ja jalgadega, auku vajunud palete ja tumedate silmadega inimesed nagu varjud tuikudes ja vankudes lageda peal hulkusid ning ahnete silmadega valvasid, et kui mõni maha langeb, siis teda paljaks riisuda ja tema hilbud enese selga ajada.'

Esmaesinemus

1818

Sesamma ellajas on wägga tunnetud ja wäga kulus; need kõrged sured mustad ja walged sulled, mis suresuggu naesterahwa kübbarate õtsas mõnni kõrd näeme kõikuwad ja wankuwad, on selle linno sawwa-sulled. (Masing 1818)
'See elajas [= jaanalind] on väga tuntud ja väga kuulus; need kõrged suured mustad ja valged suled, mis suurtsugu naisterahvaste kübarate küljes mõnikord näeme kõikuvat ja vankuvat, on selle linnu sabasuled.'

Vanades sõnastikes

Stahl 1637

—

Gutslaff 1648

—

Göseken 1660

Wackeln / (vacillare) wanckima / holjuma.
Wancken / (hallucinari) wanckuma.

Vestring 1720–1740

—

Thor Helle 1732

—

Hupel 1818

—

Wiedemann 1893

waṅkima, -gin, -kida (D)[Hiiumaa]wanken, schwancken.
waṅkuma, -gun, -kuda schwanken, wanken, wackeln, sich bewegen.

Sagedus

10 000 tekstisõna kohta

16. sajandil - 0,00
17. sajandil - 0,00
18. sajandil - 0,00

Teemad: saksa laen, alamsaksa laen, tüvevokaal
Kirjandus
•ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Sisu viimati muudetud 14/08/2021
Külli Prillop