vältama, välde
Tänapäevases keeles tähendab vältama ‘kestma, toimumas olema’. See tähendus on olemas ka vanades tekstides, nt kui kaua vältab haudumise aeg.
Vanas kirjakeeles tuleb esile ka tähendus ‘toime tulema, hakkama saama’, nt küll vältan omast käest.
Vältama esmaesinemus kirjalikes tekstides on 19. sajandi algul. Sõna puudub ka varasematest sõnastikest. Vanemates tekstides on olemas ↗kestma, aga tähenduse ’toime tulema’ jaoks kasutati ühendverbe (nt välja tulema, läbi saama).
Arvatakse, et vältama on tuletis sõnast väli (ETY).
Keeleteaduse termin välde tuli jäädavalt kasutusele 19. sajandi algul. Esialgu oli paralleelselt kasutusel ka vältus. Tollases üldkeeles oli vältus ‘kestus’ nimisõnana kasutusel, aga välde esines peamiselt kaassõnalisena, nt aastakümne vältel.
Termini välde esmakasutus trükistes kuulub tõenäoliselt Ado Grenzsteinile, kes kirjutas 1876. aastal Postimehes Piirikivi nime all kirjaviisi parandamisest, kaaludes erinevaid võimalusi II ja III välte eristamiseks kirjas. Üks tema ettepanekuist oli, et tähistada II välde sirge kriipsuga (-) ja III välde lainelise kriipsuga (~) tähe peal.
Väljavõte Ado Grenzsteini artiklist (Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 29. dets 1876)
Esimene grammatika, milles termin välde esineb, on Hans Eineri 1885. aastal ilmunud “Lühikene eesti keele õpetus rahvakoolidele”.
Väljavõte Hans Eineri keeleõpetusest (1885)
Enne termini välde juurdumist tarvitati pikemaid seletusi, nt Mihkel Veske häälikuõpetuses (1879) healte pitkuse ja kõvaduse järgud, Karl August Hermanni grammatikas (1884) häälikute pikkuse järgud (lühike, pikk ja ülipikk), Jaan Jõgeveri keeleõpetuses (1907) 1., 2. ja 3. pikkusejärgu hääled.
vältama ‘toime tulema’
Ei ma küssi ei wähhemadki abbi mõisa käest, kül wältan ommast käest. (Masing 1821)
‘Ei küsi ma vähimatki abi mõisalt, küll tulen omal käel toime.’
vältama ‘kestma’
Kui kaua wältab nende audumise aeg? (Kreutzwald 1850)
‘Kui kaua kestab nende haudumise aeg?’
vältus ‘kestus’
Tema ameti aja wältus saab linna wolinikude-kogu otsuse läbi lühendatud ehk pitkendatud. (Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 29. märts 1878)
vältusel ‘vältel, kestel’
Igaühele seltskonnas pidi õhtu wältusel silma puutuma, et noor ja ilus baron Lammerheim preili Laura kõige waimustatum imestaja oli. (Vilde 1886)
vältel
Et aga asjatundjad waheajal pea sugugi järelekatsumist ei ole teinud, siis ei wõi seda mitte kindlaks tunnistada, et Peipsi iga aastakümne wältel oma turja üks terwe jalg tõstnud on. (Sakala, 20. nov 1896)
vältama – 1818
Olleme nüüd musta rahwast pallawal Ahwrika maal nähnud, ja temma ello asset tundma sanud: läkki siis nüüd watama, mis seäl mail, kus pakkased külmad, ja kuida innimenne seal wältab. (Masing 1818)
‘Oleme nüüd musta rahvast palaval Aafrika-maal näinud ja tema elupaigaga tuttavaks saanud, läki siis nüüd vaatama maid, kus on külmad pakased, ja kuidas inimesed seal elavad.’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Thor Helle 1732
—
Hupel 1818
—
Wiedemann 1893
wälde G. wälte Dauer. wältama, –tan, –data (tada) 1) sich behelfen, auskommen, ausreichen, zurecht kommen,
ku͜ida wältate wie geht es euch,
juba nǖd jälle wältan nun geht es schon wieder mit mir (von Genesenden),
ku͜i ep ole wakka, sīs peab pihuga wältama (sprichw.)[vanasõna] wenn man kein Lof hat, so muss man sich mit einer Handvoll behelfen,
kell salwed tä͜iź, mȭdab, te͜ine wältab kā (sprichw.) wer die Kornkasten voll hat, der misst, ein Anderer kommt auch aus,
küll sellega wältan damit reiche ich wohl schon aus,
wältaw mēs ein Mann, welcher auskommen kann ohne zu borgen, wälta, wälta! thu dein Möglichstes, suche fertig zu werden (mit Schonung antreibend); 2) dauern, fortbestehen, währen, edasi wältawalt fortwährend. wältanema, -nen, -neda (pt)[poeetiline] = wältama 1. wältawlik G. wältawliku ausdauernd. wältus G. wältuze Dauer.
Kirjandus
• Einer, Hans 1885. Lühikene eesti keele õpetus rahvakoolidele. Tartu.
• ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
• Hermann, Karl August 1884. Eesti keele Grammatik. Tartu.
• Jõgever, Jaan 1907. Lühikene Eesti keele õpetus koolidele. Tartu.
• Veske, Mihkel 1879. Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis. Tartu.
