silp

Keeleteaduse termini silp (esialgu kujul silb) võttis eestikeelsetes trükistes teadaolevalt esimesena kasutusele Võru praost Johann Georg Schwartz oma õpikusarjas “Koli-ramat” (1852). Raamat tõlgiti kohe ka põhjaeesti keelde ja tõlkeski on kasutatud saksa keelest üle võetud uudissõna silp (vrd saksa Silbe).

Järgmine teadaolev kasutus leidub ajalehele Tallorahwa Postimees 1858. aastal saadetud kirjas, mis kritiseerib Ahrensi uut soomepärast kirjaviisi: soomlastel hääl puhkab iga silbi vahel, meil aga läheb veereldes edasi.

♦

Silbi tähenduses olid 19. sajandil kasutusel veel: hüü, hüüd, hüüuline, liige, sõnajagu, sõnajätk, sõnaliige, poolsõna (Ilisson 1983: 45). Näiteks Hupeli sõnastikus (1818) on saksa Sylbe tallinnakeelseks vasteks pool sanna ja tartukeelseteks vasteteks poolsönna ning sönna jak.

Varem ilmselt polnudki vajadust eesti keeles silpidest rääkida. Heinrich Stahli „Hand- und Hausbuchi“ II osa kirikulaulude saksakeelsetes versioonides esineb küll Sylb, aga eesti keeles on vastava koha peal lihtsalt sõna: nedt sinnaset sannat laulux sehtada / die Sylb in Reymen zwingen.

J. G. Schwartz, Lühhikenne öppetus öigest kirjotamissest. Tallina kele murde järrele ümber kirjotanud E. F. Lossius, Tartu, 1852; lk 10

Kirjandus

• ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
• Ilisson, Niina 1983. Keeleteadusliku sõnavara kujunemisest aastail 1795–1896. Diplomitöö. Tartu Riiklik Ülikool, eesti keele kateeder. (Käsikiri.)