silp

Keeleteaduse termini silp (esialgu kujul silb) võttis eestikeelsetes trükistes teadaolevalt esimesena kasutusele Võru praost Johann Georg Schwartz oma õpikusarjas "Koli-ramat" (1852). Raamat tõlgiti kohe ka põhjaeesti keelde ja tõlkeski on kasutatud saksa keelest üle võetud uudissõna silp (vrd saksa Silbe).

Järgmine teadaolev kasutus leidub ajalehele Tallorahwa Postimees 1858. aastal saadetud kirjas, mis kritiseerib Ahrensi uut soomepärast kirjaviisi: soomlastel hääl puhkab iga silbi vahel, meil aga läheb veereldes edasi.

♦

Silbi tähenduses olid 19. sajandil kasutusel veel: hüü, hüüd, hüüuline, liige, sõnajagu, sõnajätk, sõnaliige, poolsõna (Ilisson 1983: 45). Näiteks Hupeli sõnastikus (1818) on saksa Sylbe tallinnakeelseks vasteks pool sanna ja tartukeelseteks vasteteks poolsönna ning sönna jak.

Varem ilmselt polnudki vajadust eesti keeles silpidest rääkida. Heinrich Stahli „Hand- und Hausbuchi“ II osa kirikulaulude saksakeelsetes versioonides esineb küll Sylb, aga eesti keeles on vastava koha peal lihtsalt sõna: nedt sinnaset sannat laulux sehtada / die Sylb in Reymen zwingen.

♦

J. G. Schwartz, Lühhikenne öppetus öigest kirjotamissest. Tallina kele murde järrele ümber kirjotanud E. F. Lossius, Tartu, 1852; lk 10

Tähendused ja näitelaused

Se kirja kombe, mis Wörrolin̄na kulus mees ning Kusalo öppetaja ihhaldawad, on igga Eestlasele wägga weider [...] Ka Some räkimisele passib ta en̄nemine, sest need wennitawad sõnnu [...] Nende hääl puhkab igga silbi wahhel, meil agga lähheb wereldes eddasi. (Tallorahwa Postimees, 25. juuli 1858)
'See kirjaviis, mida Võru linna kuulus mees ning Kuusalu õpetaja ihaldavad, on iga eestlase jaoks väga veider [...] Ka soome keelele sobib ta paremini, sest soomlased venitavad sõnu [...] Nende hääl puhkab iga silbi vahel, meil aga läheb veereldes edasi.'

Esmaesinemus

1852

Mis luggemisses ehk könneldes otsekui ühhel hobil suust välja tulleb, sedda nimmetakse silbiks ehk sanna jauks. (Schwartz 1952, lk 19)
'Mis lugedes või kõneldes otsekui ühe hoobiga suust välja tuleb, seda nimetatakse silbiks ehk sõnajaoks.'

Vanades sõnastikes

Stahl 1637

—

Gutslaff 1648

—

Göseken 1660

—

Thor Helle 1732

—

Hupel 1818

—

Grenzstein 1884

silp (Sylbe), sõnajärk, nagu tu-le-ma, ol-gu etc.

Wiedemann 1893

sil´p G. sil´bi Sylbe [neologism].

Sagedus

10 000 tekstisõna kohta

16. sajandil - 0,00
17. sajandil - 0,00
18. sajandil - 0,00

Teemad: 19. sajandi neologism, saksa laen
Kirjandus
•ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
•Ilisson, Niina 1983. Keeleteadusliku sõnavara kujunemisest aastail 1795–1896. Diplomitöö. Tartu Riiklik Ülikool, eesti keele kateeder. (Käsikiri.)
Sisu viimati muudetud 30/10/2020
Külli Prillop