penn

Penn tähenduses ’sarikapaari ühendav põikpuu’ tuleb tekstides esile alles 19. sajandi I poolel, tähendus ’kanaõrs’ on veel hilisem.

Sõnastike ja grammatikate koostajatele oli penn teada juba 17. sajandi lõpus: esmamainija on Johann Hornung oma grammatikas (1693: 33).

Kõigis vanemates sõnastikes on selle sõna algvormiks penn, mitte pend (nagu praegu Jüri murrakus jm). Seega võiks oletada, et tegu on rootsi laenuga. Rootsi spänne üks tähendusi on ’katusesarikate paar, ühenduspalk’. Teine võimalikuks peetud laenuallikas, alamsaksa bent, tähendab 'nöör, köis, (vaadi)vits' (vt ETY, ASL).

Tähendused ja näitelaused

'sarikapaari ühendav põikpuu'

Siit ma jooksin reialla taggasi, näggin, kudda issa praego kütket kattuse penni kinni siddus, kütkele silmust otsa seädis, mis ennesele kaela ümber toimetas. (Kreutzwald 1840)
'Siit jooksin rehe alla tagasi, nägin, kuidas isa parasjagu nööri katuse penni külge sidus, nöörile silmuse otsa tegi, mille enesele kaela ümber pani.'

'põikpuu'

Kasti sisse pannakse kolm ühhe tolli laiust ja pole tolli paksust penni lauda, kelle külge linnud ['mesilased'] ommad kärjed woiwad kinnitada. (Freundlich 1849)

'kanaõrs'

Üks teine kord olli tem̃al im̃o kaña lihha peale, ta pallus mind penni juhhatada, kus kañad örrel käisid maggamas. (Kreutzwald 1850)
'Üks teine kord oli tal himu kanaliha järele, ta palus mul penn kätte juhatada, kus kanad õrrel magavad.'

Esmaesinemus

1693 (grammatikas)

Pen / G. Penni / Acc. pl. Pennisid / ein Qver-Holz so zwischen beyden Sparren.

1822 (tekstis)

Wastselinna wallas, (Neuhaufe) kaks wersta Kimmaluse küllast, leidis Kimmaluse Peter, kélle tallo üksikus kõhhas on, ommas heinakünis üht teadmata ja tundmata innimest, kes énnast pénni külge üllesponud. (Masing 1822)
'Vastseliina vallas (saksa k Neuhaufe), kaks versta Kimalase külast, leidis Kimalase Peeter, kelle talu üksikus kohas on, oma heinaküünist end penni külge üles poonud teadmata ja tundmata mehe.'

Vanades sõnastikes

Stahl 1637

Gutslaff 1648

Göseken 1660

Vestring 1710–1730

Peñ G ni Querholtz in den Sparen Rev[Tallinna k]

Thor Helle 1732

pen das Quer-Holtz in den Sparren.

Hupel 1818

pen, ni, Querholz der Dachsparren. r.[Tallinna k]

Wiedemann 1893

peńń G. peńńi (peńd) Stange, Kehlbalken, Querholz zwischen zei gegenüberstehenden Dachsparren od. anderen Balken, Sparrenhalter,
juhi-peńńid oder juhid (an den grossen Windmühle) die von den Enden des riśt-paľk (s. d.) schräg nach dem saba (s. d.) laufenden Stangen,
ka͜ela-peńń, õla-p. Schlüsselbein,
kuke-p. Hühnerstange,
teľje-p. die obere verbindung des Ständer (am Webstuhl); —
adv. peńńil auf,
linnud istuvad okste peńńil die Vögel sitzen auf den Zweigen.

Sagedus

10 000 tekstisõna kohta

16. sajandil - 0,00
17. sajandil - 0,00
18. sajandil - 0,00

Teemad: rootsi laen, alamsaksa laen
Kirjandus
•ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
•ASL = Viikberg, Jüri. Alamsaksa laensõnad eesti keeles.
Sisu viimati muudetud 12/08/2021
Külli Prillop