pannine
Pannine ’hukule määratud, patune, jumalakartmatu’ on tuletis sõnast ↗bann. Kasutanud on seda tuletist Georg Müller oma jutlustes (1600–1606). Võimalik, et pannine oli levinud peamiselt Tallinna eestlaste keeles. Tuletise aluseks olev bann on näiteks Gösekeni sõnastikus (1660) esitatud kui eestlastele üldiselt tundmatu saksa sõna, mille tarvitamist eestikeelses tekstis tuleks vältida.
‘Kurjus surmab õela ja need, kes vihkavad õiget, mõistetakse süüdi.’ (Ps 34:22)
1600 (käsikirjas)
Ium̃al on meddÿ kaas, wasto sen Pattu, Surma, Kurrati, Porgkuhauda, ninck wasto sen Pannitze Ilma, ninck keicke meddi Waÿnlaste wasta. (Müller 1600)
‘Jumal on meiega patu, surma, kuradi, põrguhaua ja patuse maailma ning kõikide meie vaenlaste vastu.’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
—
Clare 1730
—
Thor Helle 1732
—
Svenske 18. saj I pool
—
Hupel 1818
—
Wiedemann 1893
—
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 1,41
18. sajandil – 0,00
Kirjandus
• Ariste, Paul 1981. Keelekontaktid. Tallinn: Valgus.
