Vana kirjakeele sõnastik

pannine

Pannine ’hukule määratud, patune, jumalakartmatu’ on tuletis sõnast ↗bann. Kasutanud on seda tuletist Georg Müller oma jutlustes (1600–1606). Võimalik, et pannine oli levinud peamiselt Tallinna eestlaste keeles. Tuletise aluseks olev bann on näiteks Gösekeni sõnastikus (1660) esitatud kui eestlastele üldiselt tundmatu saksa sõna, mille tarvitamist eestikeelses tekstis tuleks vältida.

Sen Pannitze piddab se hedda erratapma, Ninck ke ned Eikedt wihawat, neil piddab süÿ ollema. (Müller 1605)
‘Kurjus surmab õela ja need, kes vihkavad õiget, mõistetakse süüdi.’ (Ps 34:22)

1600 (käsikirjas)

Ium̃al on meddÿ kaas, wasto sen Pattu, Surma, Kurrati, Porgkuhauda, ninck wasto sen Pannitze Ilma, ninck keicke meddi Waÿnlaste wasta. (Müller 1600)
‘Jumal on meiega patu, surma, kuradi, põrguhaua ja patuse maailma ning kõikide meie vaenlaste vastu.’

Stahl 1637


Gutslaff 1648


Göseken 1660


Vestring 1710–1730


Clare 1730


Thor Helle 1732


Svenske 18. saj I pool


Hupel 1818


Wiedemann 1893

10 000 tekstisõna kohta

16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 1,41
18. sajandil – 0,00

a.nim.
17. saj pannine, pañine
a.om.
17. saj pannitze, pañitze
a.alaleü.

17. saj pannitzelle, pañitzelle
a.alalü.

17. saj pañitzel
a.saav

17. saj pañisex
m.nim.

17. saj pannitzet, pañitzet
m.nim. keskvõrdes

17. saj pannitzemat
m.om.

17. saj pannitzede, pañitzede

Kirjandus

• Ariste, Paul 1981. Keelekontaktid. Tallinn: Valgus.