bann, bannima, bannisema
Bann leidub 17. sajandi trükitekstides ainult väljendi banni sisse panema ’kogudusest välja heitma’ koosseisus. Sõna on võetud saksa või alamsaksa keelest (vrd saksa Bann, alamsaksa ban).
Johannes Gutslaffi lõunaeestikeelses piiblitõlke käsikirjas (u 1648–1656) esinevad bann, (ära) bannima, (ära) bannisema aga järjekindlalt heebrea חֵרֶם vastetena. Gutslaff võttis eeskuju Lutheri tõlkest, kus samades kirjakohtsades on Verbannte, verbannen.
Heebrea חֵרֶם on eesti keeles ühe sõnaga raskesti edasiantav. Tänapäevases tõlkes on selle vasteteks sõna üht või teist tähendusnüanssi esile toovad sootuks hävitama, hukkama, (Issandale) pühendama. Mõiste on pärit iidsest sõjapidamistavast. Vallutatud vaenlane hävitati täielikult (st ka naised-lapsed, vara). Sõjasaagi võtmine oli üldjuhul keelatud. Nii püüti kõrvaldada religioossed praktikad, mis kujutasid ohtu vallutajatele. Hävitatut peeti Issandale kuuluvaks („pühendatuks“) ja ainult Issand sai selle üle otsustada. Prohvetite ajal (8.–7. sajand eKr) kasutati sama sõna metafoorselt Jumala kohtumõistmise kirjeldamiseks (nt Jr 50: 21; Gutslaffi tõlkes puudub) ja hiljem hakati sellega viitama kogukonnast väljaheitmisele, pagendamisele. (Vt https://biblehub.com/.)
♦
Heinrich Gösekeni sõnastiku (1660) järgi on bann eestlastele üldiselt tundmatu sõna. Siiski võis see Tallinna eestlaste keeles olla tihedamate eesti-saksa keelekontaktide tõttu rohkem kodunenud kui mujal. Näiteks Georg Müller on oma jutlustes (1600–1606) kasutanud täielikult eesti keelde mugandatud tuletist pannine ’hukule määratud, patune’, mida teistel autoritel ei esine.
bann
Nemmat sahwat teid Banni sisse pannema. Se aigk agkas tullep / eth / ke teid tappap / sahp lulema / temma teep sest Jummalal öhe suhre meeleheh. (Stahl 1638)
‘Nad heidavad teid kogudusest välja. Jah, tuleb tund, mil igaüks, kes teid tapab, arvab end Jumalale teenet osutavat.’ (Jh 16:2) Ninck kumb se banni kahn sahb kindi tabbatuts sahda, seh peab errapallatuts sahma, essi, ninck keick mea temmal om; seperrast eth temma ülle Jumala Isanda leppusse om astnut, ninck eth temma ütte jecki werck om tennut Israelli sean. (Gutslaff 1648?–1656?)
‘See, keda tabatakse hävitamisele määratud asjaga, põletatagu tulega, tema ja kõik, mis tal on, sest ta on rikkunud Issanda lepingu ja on Iisraelis teinud häbiteo!’ (Jos 7:15)
bannima
Enge se hellisemisse ahjastal, kun temma wabbas lettab, peab sesamma nurm Jumalalle Isandalle pöha ollema, ni kui ütz bannitut nurm, ninck peab se Pappi perral ollema, üttes perrandusses. (Gutslaff 1648?–1656?)
‘vaid põld, saades juubeliaastal vabaks, olgu pühitsetud
Issandale nagu pühendatud põld; see saagu preestri omandiks!’ (3Ms 27: 21)
bannisema
Kui nüd Jumal Isand Sinno lähatis ninck ütli: Menne ninck bannise neit pattazet, sedda Amaleckit erra, ninck södda temma wasto seni kui Sinna tedda errakaotat, (Gutslaff 1648?–1656?)
‘Issand läkitas sind teekonnale ja ütles: Mine ja hävita sootuks need patused amalekid ja sõdi nende vastu, kuni sa oled teinud neile lõpu!’ (1Sm1 5:18)
1632
Nemat sahwat teit Banni sisse, pannema, sähl tulleb enge se aick, et se, ken teit tappab, sahb nuhlma, temma tehb Iumalalle ütte suhre thenistusse sest (Rossihnius 1632)
‘Nad heidavad teid kogudusest välja. Jah, tuleb tund, mil igaüks, kes teid tapab, arvab end Jumalale teenet osutavat.’ (Jh 16:2)
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
verbannen Banni pannema
Göseken 1660
Bann (Acht) Banni [saksa sõnade loendis]
Vestring 1710–1730
—
Clare 1730
—
Thor Helle 1732
—
Svenske 18. saj I pool
—
Hupel 1818
—
Wiedemann 1893
pannama, pannan, pannata (pannada) (SW)[Põhja-Eesti edelaosa] (pannatama, pańńima, pańńitsema) in den Bann thun,
ära p. dass.,
kõ͜ige pannatumad wiľjad das allerschlechteste Getreide.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,13
18. sajandil – 0,00
a.om.
17. saj banni
Kirjandus
Buble Hub. https://biblehub.com/. (Vaadatud 15.09.2022)