natt, a

Natt (omastavas käändes nata) leidub Joachim Rossihniuse lõunaeestikeelsetes kirikukäsiraamatutes aastast 1632. Rossihnius on seda kasutanud piiblitsitaatides (Lk 6: 41, 42) saksa Splitter ’pind’ vastena, nt miks näed natta sinu velje silma sees. Eesti murretes ega lähemates sugulaskeeltes sõna natt tähenduses ’pind’ teadaolevalt ei tunta. (Üsna lähedane võiks aga olla soome nata ’aruhein’.)

Tartukeelse piiblisõnana on natt ’pind’ esitatud ka Wiedemanni sõnastikus (1869 ja 1893), kuigi teistel autoritel peale Rossihniuse seda ei leidu.

Konteksti, kus Rossihnius on sõna natt kasutanud, sobiks ka üldisem tähendus ’(peen ja ligane) sodi, risu, kõnts’. Sarnases tähenduses – ’(tormiga randa uhutav) kõnts’ – on natt teada Eesti äärealade murrakutest (Saaremaal Mustjala ja põhjarannikul Jõhvi, vt EMS), kus leidub muudki lõunaeesti murretega ühist haruldast ja arhailist sõnavara. Võimalik, et Rossihnius ei leidnud saksa sõnale Splitter täpset vastet ja valis seetõttu lähedase sõna natt, mis võis mingis sobivas tähenduses olla lõunaeesti keeles tarvitusel, enne kui hakkas levima alamsaksa laen ↗pind. Samas on Rossihnius kasutanud alamsaksa laenu ↗palk, millele 1686. aasta Wastses Testamendis on eelistatud omasõna ↗hirs. Alamsaksa laenud juurdusid lõunaeesti keeles sageli hiljem kui põhjaeesti keeles (vt Prillop 2021).

Kirjandus

• EMS = 1994−… Eesti murrete sõnaraamat.
• Prillop, Külli 2021. Lõunaeesti sõnad 17. sajandi põhjaeestikeelsetes allikates. Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat, XIX-XX, 178−204.