Itaalia keelest pärit sõna musket (itaalia moschetto) on eestikeelsena kõige esimesena esitanud Heinrich Göseken oma sõnastikus (1660). Eestikeelses trükitekstis on musketit esmakordselt mainitud 17. sajandi lõpus (või 18. sajandi alguses), mil ilmus Rootsi kuninga sõjaseaduste tõlge. Kirjapilt oli selles tõlkes prantsusepäraselt Musqvet. (Nt sakslasedki kirjutasid seda võõrsõna 17. sajandil itaalia- või prantsusepäraselt: Moschette, Muschette, Muschquete, Musquet.) Wiedemann oma eesti-saksa sõnastikus (1893) on sõna musket pidanud luulekeelseks. ♦ Musket – tahi abil süüdatav suurekaliibriline eestaetav püss – oli jalaväe peamine tulirelv 16. ja 17. sajandil. |
Tähendused ja näitelausedKui keekit waino ajal illma asjato tülli teeb / omma Musqveti ehk püsi lachti lassep / se peab hingelt huckatama. (Sõjaseadused 1697) Esmaesinemus1660 (sõnastikus)Musquet / (sclopetum) muscket. (Göseken 1660) 1697(?) (trükises)Kui keekit waino ajal illma asjato tülli teeb / omma Musqveti ehk püsi lachti lassep / se peab hingelt huckatama. (Sõjaseadused 1697) Vanades sõnastikesStahl 1637— Gutslaff 1648— Göseken 1660Musquet / (sclopetum) muscket. Musquetirer / Muesckti mees. Vestring 1720–1740— Thor Helle 1732— Hupel 1818— Wiedemann 1893musket G. musketi (pt)[poeetiline]Muskete Sagedus
16. sajandil - 0,00 Teemad: rahvusvaheline sõnaSisu viimati muudetud 04/04/2022Külli Prillop |