Kaassõnade sari kallale, kallal, kallalt leidub juba 17. sajandi tekstides, aga esialgu tähenduses ’juurde, juures, juurest’, ilma et kontekst viitaks selgelt jõu kasutamisele või vägivaldsusele. Tegu on põhjaeesti sõnaga. Esmaesinemus on Heinrich Stahli kokku pandud lauluraamatu (1637) laulus „Wir danken dir, o gütiger Gott“, mille tõlkija on Kullamaa õpetaja Helmoldus zur Mühlen.
Esimene teadaolev näide sõnast kallale seoses agressiivse tegevusega on Thor Helle dialoogides (1732), aga üldiseks ei muutu selline kasutus veel 19. sajandi I poolelgi. Enamasti on jutt mingisuguse töö või toimetuse kallale asumisest. 1739. aasta Piiblis markeerib kallale ka isikut, kellega midagi juhtub (tänapäeval kasutaksime sel kohal kaasaütlevat käänet). Et kallale, kallal, kallalt tähendab ’juurde, juures, juurest’, aga vägivalda rakendades, on öeldud esmalt Wiedemanni sõnastikus (1869). See tähendus pidi kallale-sarja kaassõnadel olema siiski juba 17. sajandi lõpus, nagu tuleb välja Hornungi grammatika (1693) näitelausetest. Mõned Hornungist hilisemad sõnastikud nendivad, et kallale minema tähendab lihtsalt ’alustama (nt tööd)’. Kallale, kallal kasutusi (abi)määrsõnana leidub alates 18. sajandi lõpu tekstidest (nt kallale pääsema, kallale saama). ♦ Sõnas kallale, kallal, kallalt on sama tüvi, mis on sõnades kallas (’rand; mäenõlv’) ja kaldu, nii et kallale minema esialgne otsene tähendus võis olla lihtsalt ’kaldale või mäekallakule minema’. Kaassõnad on üldiselt kujunenud täistähenduslikest nimisõnadest. Wiedemanni sõnastikus on kallale-sarja allikaks peetud nimisõna kald (= kallas), ent tänapäevased murdesõnastikud seda sõna niisugusel kujul ei tunne ja see puudub ka tekstidest. ♦ Sõnal kallale oli oluline koht 18. ja 19. sajandi keelevaidlustes, kui hakati tähelepanu pöörama, et eesti keele senine kirjaviis ei erista lühikesi ja pikki kaashäälikuid. Sõna kallale oli hea võrrelda sõnaga kalale, mis vanas ortograafias kirjutati ühtmoodi. Esialgne ettepanek oli lisada täishääliku peale rõhumärk, kui järgnev kaashäälik tuleb lugeda pikana. Seepärast ongi Thor Helle sõnastikus (1732) kirjutatud kállale. ♦ Kallale minema ühesõnaline sünonüüm ründama on eesti keeles kasutusele võetud alles keeleuuenduse ajal. Aluseks oli soome rynnätä ’tormata, söösta, joosta; püsti karata’ (vt ETY). |
Tähendused ja näitelausedNinck minna kuhlutasin / kudt münnul kescktut olli / ninck wata / sihs sündis üx hehl / kus minna kuhlutasin / ninck wata / sihs lihckotasit nemmat hend / ninck tullit jelles üchte needt luh+ +kontit / üx igkalick omma luh kallal (Stahl 1638) Otse öiete, kaks perre lindo ühhe sure lesse kallal, kissuwad tedda ärra (Thor Helle 1732) Ja kiwwi todi ja pandi augo su peäle, ja kunningas panni sedda omma pitseri-sörmuksega ja omma suurte issandatte sörmuksega kinni, et middagi teist wisi ei piddand sündima Tanieli kallale. (Piibel 1739) Siis ta istus ömblemisse rami kallal, kui Juhhan tuppa tulli. (Luce 1812) Sõnaühendidkallale pääsema, saama, tulema, kippuma, ajama ...lähme ühhes kous puuseemet külwama omma puusta maa peäle, ja siis teeme aeda selle ümber, et lojuksed ei päse kallale noori puid ärra söema (Arvelius 1782) kallale lähheb kallamees, kállale tulleb karru (Masing 1822) Esmaesinemus1637Ninck kus sihs tullep se hohmicko tund / lasse meid üllestousma kartzet ninck terwet / ninck kus meije sünd olleme tennanut / jelles omma töh kallal keima. Vanades sõnastikes ja grammatikatesStahl 1637— Gutslaff 1648— Göseken 1660— Hornung 1693kallal / dabey / ut: karro on härja kallal / der Beer ist über den Ochsen her. Vestring 1720–1740Kallal Bey Neben Kallale idem. Kallalt Davon Thor Helle 1732kállal an der Seite. kállale an die Seite. kállalt von der Seite. Hupel 1818kallal und kallale an, in, zu, bey, neben, an der Seite. r.[Tartu k] Wiedemann 1893kald G. kalla = kallas, Sagedus
16. sajandil - 0,00 Teemad: leksikaliseerumine, tähendusmuutus, kirjaviis, põhjaeesti keel
Kirjandus
|