kallale, kallal, kallalt

Ninck minna kuhlutasin / kudt münnul kescktut olli / ninck wata / sihs sündis üx hehl / kus minna kuhlutasin / ninck wata / sihs lihckotasit nemmat hend / ninck tullit jelles üchte needt luh+ +kontit / üx igkalick omma luh kallal (Stahl 1638)
'Ja ma kuulutasin prohvetlikult, nagu mind kästi. Ja kui ma kuulutasin, siis kostis hääl, ja vaata, midagi krabises. Luud lähenesid üksteisele, iga luu oma luule.' (Hs 37: 7)

Otse öiete, kaks perre lindo ühhe sure lesse kallal, kissuwad tedda ärra (Thor Helle 1732)
'Nagu kaks mesilast ühe suure lese kallal, räsivad teda.'

Ja kiwwi todi ja pandi augo su peäle, ja kunningas panni sedda omma pitseri-sörmuksega ja omma suurte issandatte sörmuksega kinni, et middagi teist wisi ei piddand sündima Tanieli kallale. (Piibel 1739)
'Siis toodi kivi ja pandi augu suule, ja kuningas pitseeris selle oma pitserisõrmusega ja oma suurnike pitserisõrmustega, et Taanieli asjas ei oleks muutust.' (Tn 6: 18)

Siis ta istus ömblemisse rami kallal, kui Juhhan tuppa tulli. (Luce 1812)
'Ta istus õmblemisraami kallal [= tikkis], kui Juhan tuppa tuli.'

kallale pääsema, saama, tulema, kippuma, ajama ...

lähme ühhes kous puuseemet külwama omma puusta maa peäle, ja siis teeme aeda selle ümber, et lojuksed ei päse kallale noori puid ärra söema (Arvelius 1782)
'Lähme üheskoos puuseemet külvama oma puustusmaa peale ja siis teeme aia selle ümber, et loomad ei pääseks kallale noori puid ära sööma.'

kallale lähheb kallamees, kállale tulleb karru (Masing 1822)
'kalale läheb kalamees, kallale tuleb karu'

1637

Ninck kus sihs tullep se hohmicko tund / lasse meid üllestousma kartzet ninck terwet / ninck kus meije sünd olleme tennanut / jelles omma töh kallal keima.
'Ja kui siis tuleb hommikutund, lase meid üles tõusta värske ja tervena, ning kui oleme sind tänanud, lase meil jälle meie töö juurde asuda.' (Stahl 1637)

Stahl 1637

—

Gutslaff 1648

—

Göseken 1660

—

Hornung 1693

kallal / dabey / ut: karro on härja kallal / der Beer ist über den Ochsen her.
kallale / dazu / ut: ärra minne temma kallale / bleib von ihm / oder mach dich nicht an ihm.
kallalt / davon / ut: seisa mo kallalt / laß mich zufrieden / bleib von mir.

Vestring 1720–1740

Kallal Bey Neben
Kallale minnema Anfang machen
nemmad /tullid/ minno Kallale Sie kamen auf mich zugelauffen

Kallale idem.

Kallalt Davon
Nemmad läksid kallalt ärra Sie gingen davon

Thor Helle 1732

kállal an der Seite.
kennegi kallal ollema über einen her seyn.

kállale an die Seite.

kállalt von der Seite.

Hupel 1818

kallal und kallale an, in, zu, bey, neben, an der Seite. r.^{[Tartu k]}
,,minnema den Anfang machen, an die Arbeit gehen.
ta tulli mo kallal er kam über mich her.

Wiedemann 1893

kald G. kalla = kallas,
kald-pōlik mā abschüssiges Land;
— davon besonders als Adverbe und Postpositionen der Allativ, Adessiv und Ablativ kallale, kallal, kallalt mit dem Begriff der Nähe, wie jūre, jūres, jūrest, aber zugleich einer dabei Statt findenden, meist feindlichen oder aggressiven Thätigkeit, z. B. ko͜er tuli mu kallale der Hund kam über mich her, fiel mich an, ko͜er on liha kallal der Hund ist beim Fleische (beschäftigt es zu fressen), tema sū on mind kutsund tema kallale sein Mund hat mich zu ihm gerufen (d. h. seine aufreizenden Beden veranlassten mich über ihn herzufallen, ihn zu schlagen).

10 000 tekstisõna kohta

16. sajandil - 0,00
17. sajandil - 0,04
18. sajandil - 2,70

kallale, kallal, kallalt on muutumatud sõnad

Stahl (1632, 1637, 1638, 1641, 1649)
Uus Testament (1715)
Thor Helle (dialoogid 1732)
Piibel (1739)
Wiis head jutto (1740)
Lithander (1781)
Arvelius (1782, 1790)
Willmann (1782)