heris
Sõna heris ’kelm, nurjatu’ oli suhteliselt sage 17. sajandi tekstides. See leidub ka kõigis vanades sõnastikes alates Gutslaffist (1648) ja Gösekenist (1660). Gutslaff esitab lõunaeesti murretestki tuntud sõnakuju herits ja Göseken põhjaeestilise variandi heris. Göseken on oma sõnastikku valinud ka mitmeid ütlusi sõnaga heris, nt libe keel, herise meel, mida on oma teostes sellisena kasutanud nt Friedrich Wilhelm Willmann enam kui 100 aastat hiljem.
18. sajandil on sõna heris kirjakeeles haruldaseks muutunud. Näiteks Virginiused on oma käsikirjalises piiblitõlkes 17. sajandi lõpul seda sõna veel kasutanud (EPAK), aga 1739. aasta trükipiiblis on eelistatud iidset liitsõna ↗paharet.
Heris võib olla skandinaavia laen. Soome keeles oleks selle vaste siis herja ’sõimusõna; nali’. Algskandinaavia keelde rekonstrueeritakse tüvekujud *harjō, *herjō (ETY), muinasrootsi keeles oli sellest tüvest kasutusel häriare ’laimaja, mõnitaja’ ja islandi keeles on sõimusõna herjanssonur ’Odini või kuradi poeg’ (Häkkinen 2004). Eesti keeles on tüvele lisatud liide –is.
‘kelm, nurjatu’
Se Kurrat on se kurjamb wainlane / temma kisckup / ninck nahrap / ninck teep monda kurja aßja / ninck kumbatakit ep heitap hend kengkit sehl ehs / sest temma woip omma herrise töh kaunist ehhitama … (Stahl 1641)
‘Kurat on see kurjem vaenlane, tema kisub ja naerab ja teeb mõndagi kurja asja, aga siiski ei karda seda keegi, sest tema võib oma nurjatu töö kaunilt ehtida …’ Jlwes kostis: kül ma tean, sul on libbe keel agga herrikse meel (Willmann 1782)
‘Ilves vastas: küll ma tean, sul on libe keel, aga nurjatu meel’ Sis ütliwa kik rahwas kes sedda näiwa: No se wöip kül üts öige Errits olla, et ta enne omma surma weel ommale emmale hammastega, kui koer ajap körwa külge. (Schwelle 1847)
‘Siis ütlesid kõik, kes seda nägid: no see on küll üks õige kelm, et ta enne oma surma veel oma emale hammastega kõrva kallale läheb nagu koer.’
1601–1602 (käsikirjas)
ninck lasckwat tutta … Mea næmat oma herrise kombel opwat, se piddab keickes paikas maxma, waidt pochia siddes eb olle næmat muhd mitte, kudt v̈x Vnni, ninck Inimeße mottus, kumba kaas næmat neet waÿset Inimeßet errapetwat , ninck Iumala Sanast erra iohatawat, Waidt nente sama Oppiade Palck on wÿmselt se Pörgkutulli. (Müller 1601–1602)
‘nad [paavst ja jesuiidid] jätavad mulje, et … mis nad omal kelmil kombel õpetavad, peab igas paigas maksma, kuid lõpuks ei ole see midagi muud kui üks uni ning inimese väljamõeldis, millega nad vaesed inimesed ära petavad ning jumalasõnast eemale juhatavad, ja nendesinaste õpetajate palk on viimaks põrgutuli.’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
Schelm Herritz
Göseken 1660
Bösewicht / Herris / sest nichts wehrtester / (nequissimus) keicke höhlamb / keicke herrise herrisemb. schand Laster / (flagitium) kurri (herrise) töh. schelm / (nebulo) herris. schelm stück / (flagitium) herrise töh. Ein ehrlicher Mann schlägt zu / ein schelm drewet / i.e bist du ein ehrlicher Kerl / so schlag zu / heh mees löhb, herris kockotab. der Mund spricht ave, das Hertz cave / Libbe keel / herrise meel. was zottestu Bube dich lange / Jch werde dich lehren eylen. mis sa herris pöhrlet hendes n. köhheldat / ma tahhan sull rutto tehha Verzweiffelter Bube / ülle andtut herris. zusagen ist herrisch / halten ist närrisch / heh mees towotab / herris peab.
Vestring 1710–1730
Erris {H}errits G. se Der Schelm {H}errine Schelmisch Rev {H}erritsus leichtfertigkeit, Boßheit. inusit. [Looksulgudes tähed on originaalis mahatõmmatud.]
Thor Helle 1732
herris der Schelm herrine schelmisch.
Hupel 1818
herrits od.[või] herris. r.[Tallinna k] d.[Tartu k] herritz. d.[Tartu k] g.[omastavas] e. r.[Tallinna k] d.[Tartu k] od.[või] rikse. H.[Harjumaa] Schelm, Schurke, Bösewicht, Bube. herritsus Schelmerey, Bubenstück, Leichtferigkeit. r.[Tallinna k] d.[Tartu k] herrine schelmisch. r.[Tallinna k]
Wiedemann 1893
heris G. herize, herikse (herits) Schelm, Bube,
pe͜a-h., igi-h. Erzschelm,
heris-tükk Schelmenstück, Schelmenstreich; – auch ein Hundename. herits G. heritsa = heris herine G. herine, heritse schelmisch, spitzbübisch.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,19
18. sajandil – 0,01
Kirjandus
• ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
• Häkkinen, Kaisa 2004. Nykysuomen etymologinen sanakirja. WSOY.
