kaaren
Kaaren on ronga üldlevinud paralleelnimetus. Kirjakeeles esineb kaaren juba 17. sajandil (tegemist on uurali tüvega, vt ETY), aga ronk (läänemeresoome tüvi) ilmub tekstidesse alles 19. sajandil.
17. sajandi tekstides esineb kaaren ainult e-tüvelisena, kusjuures ainsuse nimetavas käändes on võimalik nii lõpukaoline kaarn kui ka vokaallõpuline kaarne, nt nõnda kui kaarne teeb.
18. sajandi tekstides kasutatakse lõpukaolist varianti kaarn, mida nüüd käänatakse valdavalt a-tüvelisena, nt mustad kui kaarn, kaarnad tõid leiba.
Tänapäevase kuju kaaren leiab alles 19. sajandi tekstidest, nt nagu must kaaren. Lisaks endiselt kõige tavalisemale variandile kaarn on nüüd kasutusel ka kaarnas, nt tuli nagu kaarnas. Nii kaarn, kaarna kui ka kaarnas leiduvad eesti murretes (EMS).
‘Kaaren lendas läbi tuule, maitsev tükk liha suus; rebane nägi teda tulemas, vahtis imestunult seda maitsvat tükki ja mõtles: saaksin mina seda ta suust enesele petetud. Rebane, kaval elajas, niipea kui lind puu oksa peale laskus, läks puu alla ja ütles libekeelselt: “Vennike, valgelind, nüüd saan sind ometi näha ja su kallist häält kuulda! Mis on lõokese tiri-liri sinu hääle kõrval?’
(nagu) kaarnakari
(halvustavas tähenduses)
tõine poolt tullid hoostewäe koggud léndus kui kaarna karjad ülle wạ̈lja, ja kõik rúkki ja muu wịlja põllud ollid ühhe kórraga ärra-pudratụd ja ärrahäwwitud.(Suve Jaan 1841)
‘teiselt poolt tuli ratsavägi kiirelt nagu kaarnakari üle välja ja kõik rukki ja muu vilja põllud olid ühekorraga ära sõtkutud ja ära hävitatud.’
1605
Die alten Lehrer, omat sen Kochnr: v̈che musta Kaarne sarnax technuth, sest, eth nedt Kaarnet nente Inimeste Silmat (die in dem Galgen heng) Pæst erraraÿowat. (Müller 1605)
‘Vanad õpetajad on kuradit kujutanud musta kaarnana, sest et kaarnad nokivad ära silmad võllas rippuvate inimeste peast.’
Stahl 1637
RAab / Kahrn / kahrnest.
Gutslaff 1648
Rabe kârn / e
Göseken 1660
Rabe / Kaarn / e / rouck / iron. walgke lind.
Rabengeschrey / (crocitus) kaarn wahkub.
Ein Rabe hacket der andern kein Auge aus / üks kaarn ep raijub toise Silma pehst mitte. id est einer ist wie der ander / üks kurrat ni heh kudt toine.
Thor Helle 1732
kaarn der Rabe.
Hupel 1818
kaarn, a. r[Tallina k]. d[Tartu k] it[samuti]. kaarna, u[ja]. kaarne, se od[või]. tse. d[Tartu k]. der Rabe.
Wiedemann 1893
kāren, kārna (d[lõunaeesti k]), G. kārna (kārnes, kārna, kārnas, kārne) Rabe, mustad kārnad fig[piltlik]. Räuber, kārna-la͜uad die Kreuzhölzer auf dem First des Strohdaches, e͜i kāren pista kārna silma eine Krähe hackt der anderen das Auge nicht aus.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,25
18. sajandil – 0,23
a.nim.
17. saj kaarne
18. saj kaarn
a.om.
17. saj kaarne
18. saj kaarna, kaarne
a.alaleü.
17. saj kahrnelle
18. saj kaarnale
m.nim.
17. saj kaarnet, kahrnet, karnet
18. saj kaarnad, kaarnid
m.om.
17. saj karnede
m.os.
18. saj kaarnaid
m.seestü.
18. saj kaarnaist
m.alaleü.
17. saj kahrnille, karnille
18. saj kaarnaile, kaarnille
m.alalü.
17. saj kahrneil
