alp, alpimine
Sõna alp ’rumal ja edev, praalija, tühja lobiseja’ esmamaining on Hornungi grammatikas 1693. aastal. Kirjalikesse tekstidesse jõuab alp Vana Testamendi tõlke (1739) kaudu. Thor Helle (1732) on sõna alp siiski märganud ka ühes eestlaste ütluses, mille ta on esitanud oma eesti vanasõnade loendis: Mis sa albiga teed?
Vanemates allikates on alp läbivalt h-alguline (halp). Hornungi grammatikas leidub muidki h-ga algavaid sõnu, mille alguses pole algupäraselt h-d olnud, nt hauk ’auk’ ja hölg ’õlg, -e’. See võis mõjutada hilisemaid autoreid ja ilmselt seda tugevamini, mida vähem levinud sõnaga oli tegemist (võrdluseks: auk on 1739. a Piiblis alati ilma h-ta, õlg varieerub). Sõna alp on ilma h-ta esitanud vaid Hupel (1780, 1818).
Tüve alp päritolu osas pole üksmeelt. Tegu võib olla häälikuliselt ajendatud tüvega, mida on mõjutanud saksa albern ’lapsik, rumal, narr’ (Mägiste 1982, ETY), aga ka alamsaksa laenuga: vrd keskalamsaksa alf, alp ’kuri vaim’ (vt Raun 1982) või alver, alwer ‘rumal, narr’ (ASL).
Oletust, et alp on laenatud saksa või alamsaksa keelest, toetab asjaolu, et see puudub vanematest lõunaeesti allikatest. Nii häälikulist külge, tähendust kui sõna levikut arvestades tundub tõnäolisim laenuallikas ülemsaksa albern. Alamsaksa alf, alp jääb tähenduse poolest kaugemaks, alver tekitab küsimuse lv-ga variantide puudumisest eesti vanemas kirjakeeles ja murretes.
alp
Se halp naene tähhendab ta kurja waimo, ja need innimessed, kes Jummala sannast, Waimust ja armust mitte ei holi , ja andwad ka teistele kurja nou takka. (Viis head juttu 1740)
‘Alp naine [vt Õp 9:13] tähendab kurja vaimu ja neid inimesi, kes Jumala sõnast, vaimust ja armust ei hooli ning teistelegi kurja nõu annavad.’ Halp ja kärratseja naene on rummalus isse, ja ei tea middagi. (Piibel 1739)
‘Meeletusenaine on rahutu, rumalus ei tunne midagi.’ (Õp 9:13)
alpimine
Surnud kerpsed pannewad apteekri ölli haisema ja käima: nenda panneb pissut halpimist haisema ühhe mehhe, kes tarkusse ja au pärrast kallis on. (Piibel 1739)
‘Surnud kärbsed panevad haisema salvisegaja õli, pisut rumalust võib mõjuda rohkem kui tarkus ja au.’ (Kg 10:1)
1693 (grammatikas)
Halp / Halbi / Acc. pl. Halpa ein Qvackkelhaffter Mensch. (Hornung 1693)
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
Halp Närrisch. Rev. [Tallinna k] Halpima Narrisch thun. Rev [Tallinna k]
Clare 1730
—
Thor Helle 1732
halp närrisch. halpima närrisch thun.
Svenske 18. saj I pool
—
Hupel 1818
alp, i, albern, närrisch. r.[Tallinna k] alpima tollen, Narrheit treiben. r.[Tallinna k]
Wiedemann 1893
haľp G. haľbi (haľplane) albern, närrisch,
uľp-haľp ein alberner Mensch, Haselant,
hilbu-h. Putznärrin. haľpima, haľbin, haľpida (haľbitama, elberdama) närrisch thun, tollen,
ära h. zum Besten haben,
järele h. affectiren, nachspotten,
enesega h. kokettieren, übertrieben munter, beweglich sein.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,00
18. sajandil – 0,70
Kirjandus
• ASL = Jüri Viikberg. Alamsaksa laensõnad eesti keeles.
• ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
• Mägiste, Julius 1982. Estnisches etymologisches Wörterbuch.
• Raun, Alo 1982. Eesti keele etümoloogiline teatmik.
