Vaatlust suunavad küsimused

       Objekte või nähtusi võib laps vaadelda iseseisvalt või õpetajapoolsete suunavate küsimuste abil. Küsimuste esitamine aitab lapsel rohkem süveneda vaadeldava objekti detailidesse. Õpetaja võib küll küsimused vaatluse läbiviimiseks ettevalmistada, kuid paljuski sõltuvad need laste antavatest vastustest. Et soovitud tulemuseni jõuda, peab õpetaja meeles pidama vaatluse alguses püstitatud eesmärke ja põhimõtteid.

       Illustratsioon võib kajastada nii tegelikkust kui fantaasiakujutlusi. Otseselt tajutavad on ruumisuhted, objektide osad ja nähtavad tunnused. Sellised suhted nagu põhjus, eesmärk, tagajärg ja ajaline järgnevus vajavad tuletamist. Sellest lähtuvalt jaotatakse küsimused põhimõtteliselt kaheks: 

• küsimused tajutavate objektide seoste ja tunnuste teadvustamiseks (mis on pildil näha)
• küsimused mittetajutavate seoste loomiseks (mida pildil näha pole – suhted, seosed jne)

.

Küsimused oma olemuselt on kas suletud või avatud.

Suletud ehk kinnised küsimused 

Suletud küsimustele (tavaliselt algavad need küsisõnaga KAS?) saab vastata ühe või kahe sõnaga (jah, ei, võib-olla, peanoogutus või  -raputus). Need küsimused võtavad küll vähe aega, kuid annavad vastustena vähe informatsiooni ja takistavad suhtlemist. Kuid mõnikord on vestluse arendamiseks hea küsida ka jah või ei vastuseid nõudvaid küsimusi ning hiljem vastust abistavate küsimustega laiendada. Need kutsuvad last enda antud vastust põhjendama ja seeläbi oma mõtteid paremini väljendama.

Nt – Kas Sulle meeldib see pilt?

– Jah!

– Mis Sulle sellelt pildilt kõige rohkem meeldib? Mida sa näed, et Sa seda ütled? Miks Sa seda arvad? jne

Avatud ehk lahtised küsimused

Avatud küsimustele puudub üks ja õige vastus, need suunavad vastajat andma pikemaid seletusi ja kirjeldusi. Selliste küsimuste puhul tuleb lastele vastamiseks aega anda, lasta vastuse üle järele mõelda. Avatud küsimused on näiteks MIS..? MIKS…? MIDA…? MILLINE…? MILLISEID…? MIKS SA NII ARVAD? 

       Küsimused lähtuvad vaatlusele püstitatud eesmärkidest. Vaatlust  alustatakse pilti üldistavate  küsimustega, edaspidi muutuvad küsimused üha detailsemaks. Alustada võib ka  sissejuhatava vestlusega või teksti lugemisega, et laps saaks pilti iseseisvalt vaadelda ja tajuda. Seejärel küsida lapse käest Mis  sellel pildil meeldib?, Mis äratab huvi?, Milliseid tuttavaid esemeid pildil leidub? jne. Pildi sisu edasiandmiseks palutakse lapsel kirjeldada tajutavaid objekte, leida nendevahelisi seoseid, ära tunda emotsioone, selgitada põhjus-tagajärg seoseid. Vaatluse kokkuvõtmisel võiks toimuda vestlus, kus küsitakse hinnangut nähtule, peamõtte väljatoomist, seostumist lapse enda kogemusega, nimetuse leidmist pildile jne.

       Laste vastused on sageli ettearvamatud ja isikupärased. Mõnikord võib õpetaja kärsitusest ise vastused anda, muutes vaatluse ühepoolseks vestluseks. Arvestama peab ka lastega, kellel kulub vastamiseks rohkem aega. Negatiivse minapildiga lapsed usuvad, et nende mõtted ei ole võrreldes teistega midagi väärt. Sellistele lastele tuleb sisendada eneseusku. Oluline on, et õpetaja õpiks hindama lapse igasugust vastust ja osalemist vestlusel.