Probleemipõhine õpe kõrgkoolis
Näited probleemipõhise õppe tsüklitest
Probleemipõhise õppena võib õpetada kogu ainekursust, moodulit või lausa kogu õppekava. Siiski on parem alustada väiksematest tervikutest või näiteks täiendusõppekursustest. Järgnevas osas on toodud näiteid terviklikest õppetsüklitest, mis on kavandatud probleemipõhise õppena.
Esimese näite, “Juhtimine praktikas” autor on Marge Tooming-Pullisaar. See illustreerib, kuidas kõigi õpiväljundite saavutamiseks on vaja kasutada mitut erinevat probleemi. Näites on huvitaval viisil kasutatud ka finantsnäitajate tabelit. Sellisel kujul statistiliste andmete kasutamine õppetöös on eriti põhjendatud, kuna tööle minnes peavad üliõpilased oskama neid tõlgendada.
Teine näide pealkirjaga “Elustamine” on koostatud Merle Seera poolt. Selles kasutatakse kombineeritud metoodikat ning jagatakse probleemid osalejate vahel ära.
Kolmas, Marge Täksi poolt koostatud näide turunduse aluste osa õpetamise kohta pikemas loengukursuses pakub õppijatele samuti probleemülesande valimise võimalusi. Selles näites on hästi selgelt kirjeldatud õppeprotsessi.
Neljas näide, “Õppetöö kavandamine ja hindamine”, on mõeldud kasutamiseks geograafiõpetajate koolitusel ning selle on koostanud Ülle Liiber. Selles näites on võimalik luua selgeid seoseid õpitsükli peamiste teemadega, nagu näiteks õppekava ja õpikud. Probleemide hulgas on viide ajakirjanduses ilmunud artiklile.
Viimase näite, “Jalaväerühm palaval liival” on loonud Maia Boltovsky eelkõige keeleõppe perspektiivist lähenedes. Õpitsüklis eeldatakse, et valdkonna põhiteadmised on enne eesti keeles omandatud ja nüüd kasutatakse neid võõrkeeles. Selline lähenemine kompenseerib hästi õppimise tavapärast puudujääki teadmiste ülekandmisest – kui ühte asja mitmes kontekstis ja keeles võimalikult reaalsete probleemide kaudu õpitakse, on ka õpitulemused paremad.