Üldmetodoloogilised küsimused

 

Autor: Judit Strömpl

Mis on kvalitatiivne uurimus?

Lühidalt: kvalitatiivset uurimust võib määratleda kui sotsiaalteaduslikku uurimisviisi, mis võtab kasutusele paindlikku ja andmestiku poolt juhitavat uurimisstrateegiat, kasutades suhteliselt mittestruktureeritud andmestikke, rõhutades subjektiivsuse sisulist rolli uurimisprotsessis, analüüsides detailselt arvuliselt vähe juhtumeid nende loomulikus kontekstis ja kasutades verbaalseid, mitte numbrilisi/statistilisi tulemuste esitamise vorme.

Kvalitatiivne uurimus on üks kolmest võimalikust sotsiaalse tegelikkuse teadusliku tundmaõppimise viisidest. Uurimisviisi valikut mõjutavad erinevad asjaolud. Kõigepealt pakub sotsiaalne tegelikkus erineva kvaliteediga objekte, mida uurida. On olemas objektid, mida iseloomustab nende suhteline stabiilsus ajas ja ruumis, s.t nad on püsivad ja erinevatel aegadel ning erinevates ühiskondades leiavad nad aset suhteliselt sarnaselt. Neid objekte iseloomustab kontrollitavus. Näiteks riigi elanikkond, selle jagunemine soolistesse, vanuselistesse, etnilistesse jt kategooriatesse. Ka muutused, nt vanuselise koosseisu muutumine on jälgitavad ja kontrollitavad.

Samal ajal leidub ka sellised fenomene või nähtusi, mis on raskesti või üldse mitte kontrollitavad, nt inimeste subjektiivne kogemus. On ka sellised uurimisobjektid (protsessid, tegevused), mida iseloomustab pigem performatiivsus ehk millegi tegemine/loomine või taasloomine. Näiteks hierarhiliste, partnerlike, vaenulike, sõbralike vm suhete (taas)loomine; millegi korda saatmine, nt abiellumine, lahutamine, laste kasvatamine, õpetamine; töö tegemine; toimunud sündmuste ja nähtuste mõtestamine/tõlgendamine jne. Need protsessid/tegevused on raskesti kontrollitavad, sest nad sõltuvad ajaloolis-kultuurilisest kontekstist ehk on muutlikud vastavalt sellele, kus, millal, millistes tingimustes sündmus toimub, kes on selles osalejad ja missugused eelnevad sündmused on toimunud ning missugused teadmised on eelnevate sündmustega seoses loodud. Teisisõnu, kuidas toimus uuritavate sündmuste eelnev mõtestamine.

Näiteks laste kasvatamisel on mitmeid erinevaid viise sõltuvalt sellest, millises ajas, riigis, kultuurilises keskkonnas see toimub. Kui 50 a tagasi sisaldas lapse distsiplineerimine füüsilist karistamist täiesti aktsepteeritud kasvatusstiilina, siis täna paljude riikide (sealhulgas ka Eesti) seadusandlus seda keelab kui lapse vaimset tervist kahjustavat ja lapse arengut takistavat distsiplineerimismeetodit. Vastavalt sellele muutub ka suhe laps-lapsevanem, mis on kultuuriti väga erinev. Eestis kehtestati näiteks lapse füüsilist karistust keelustav seadus (EV lastekaitseseadus) 2016. aastal ja tänaseks pole veel selge, kuidas reageerida juhtumitele, kui vanem siiski lööb või tutistab oma last. Norras näiteks on ka lapse peale karjumine keelustatud ning lasteaedades ja koolides räägitakse sellest, et lapse peale ei karjuta ning laste käest ka küsitakse, kas vanemad on nende peale karjunud. Kui vastus on jaatav, siis pakutakse vanematele koolitusi, kus nad saavad õppida positiivseid ja lapsi mittealandavaid kasvatusmeetodeid. Aga me tegelikult ei tea, mida lapsevanemate jaoks tähendab riigi sekkumine nende äraellu ning selleks, et teada saada, mida lastevanemad Eestis ja/või Norras seoses lapse füüsilise karistamise keelustamisega kogevad ning kuidas nad seda mõtestavad, oleks õige viia läbi kvalitatiivset uurimust, milles lapsevanemad saaksid rääkida oma isiklikest kogemustest.

Eelpool kirjeldatud uurimisobjektid ja nähtused eeldavad erinevate metoodikate kasutamist, sest nad on sisuliselt väga erinevad ning neid ei saa ühtemoodi tundma õppida.

Uurimisviisi valik sõltub ka küsimustest, millele uurijad vastuseid otsivad. Kvantitatiivseid meetodeid valivad uurijad, keda huvitavad küsimused kui levinud on üks või teine nähtus (nt missugune on puuetega inimeste osakaal elanikkonnas, kuidas muutub sündimus aja jooksul, missugune on elanikkonna sooline, vanuseline, etniline, rassiline koosseis; kui suur on kõrgharidusega inimeste osakaal ühiskonnas ja kuidas see muutub aja jooksul või kui suur osa vanemaid osaleb positiivset vanemlikkust toetavates koolitustes jne). Või soovivad uurijad aru saada, kuidas erinevad nähtused üksteist mõjutavad, nt kuidas mõjutab sotsiaalne staatus alkoholitarbimist või kuidas haridustase mõjutab hälbivat käitumist, missugune on sissetulekute seos soo, haridustaseme ja töö iseloomuga või kuidas mõjutab laste füüsilist karistamist keelustav seadus kasvatamismeetodeid jne. Eelpoolkirjeldatud uurijate jaoks on oluline saada objektiivne, erapooletu vastus oma küsimustele, milleks annab hea võimaluse statistika. On reaalselt olemas inimesed oma soolise, vanuselise, etnilise, rassilise, haridusliku, kasvatussiili jm näitajatega, mille kohta riigid koguvad statistilisi ehk numbrilisi andmeid. Leidub ka eelnevaid empiirilisi andmeid ning teoreetilisi seletusi, mis aitavad kvantitatiivse huviga uurijal oma uurimust kavandada ja teostada. Et kindlustada objektiivsust, kasutab selline uurija kontseptsioone ja indikaatoreid, mis on eelkäijate poolt välja töötatud ja testitud ning testib hüpoteeside kaudu uurija neid seletusteooriaid (kuidas erinevad muutujad või nähtused mõjutavad üksteist). Selleks, et hüpoteeside testimine oleks selge ja veenev, töötatakse välja andmekogumis-instrumendid, mis samuti läbivad korduva testimise, et olla kindel selles, et kogutud andmed peegeldavad tegelikkust objektiivselt. Andmeid kvantifitseeritakse ning tulemusi üldistatakse. Tulemuste üldistamine on kvantitatiivse uurimuse olulisemaid eesmärke. (Sellest rohkem vt kvantitatiivsete meetodite aines.)

Juhtivate kvalitatiivse meetodi uurijate hinnangul (vt nt Denzin ja Lincoln 2005, Flick 2009, Flick jt 2004, Hammersley 2013) hakkas kvalitatiivne uurimisviis levima siis, kui tekkis vajadus uurida seda, mis juhtub tavaliselt ja loomulikes tingimustes, mitte eksperimendi ajal; mis toimub, mitte seda, mida arvavad toimuvast uuritavad, kes vastavad standardiseeritud küsimustiku küsimustele; kui tekib soov võimaldada inimestel rääkida nii, nagu nad ise seda soovivad, kasutades oma sõnavara, et mõista nende enda perspektiivi; kui tekib oht, et kvantifitseerimise käigus kaob keskse kontseptsiooni tähendus.

Kvalitatiivne uurimus hakkas levima siis, kui sotsiaalteadlased jõudsid arusaamisele, et muutujate analüüsile keskendudes ignoreerib kvantitatiivne analüüs sotsiaalse tegelikkuse keerulist, juhuslikku ja kontekstist sõltuvat iseloomu ja arusaama, et inimesed, interpreteerides tegelikkust, loovad seda, mitte ei vasta passiivselt ärritajatele.

Kvalitatiivsete meetodite kasutajaid huvitavad sellised küsimused, millele kvantitatiivse metodoloogia kaudu vastust leida ei saa. Nt kuidas sotsiaalsed tähendused tekivad ja muutuvad, kuidas indiviidid mõnda sotsiaalset fenomeni kogevad, nt mida tähendab elada kaasasündinud puudega või mõne kroonilise haigusega. Kuidas inimesed oma igapäevastes interaktsioonides teatud nähtusi või sündmusi tõlgendavad ja neile tähendusi omistavad. Nt kuidas tõlgendavad õpilased koolikiusamist ja mis on nende perspektiiv või originaalne vaade sellele. Praegu me juba teame, et erinevatel sihtrühmadel (lapsed, eakad, puuetega inimesed, vähemusgruppi kuuluvad inimesed jne) on seoses sama nähtusega erinevad kogemused ning nende perspektiivi ignoreerimine moonutab tervikpilti uuritavast nähtusest. Või kui soovitakse mõista, mis toimub teatud keskkonnas, nt mõnes asutuses või institutsioonis, siis kvalitatiivne osalusvaatlus annab sügavamaid teadmisi kui statistika või kvantitatiivne uurimus. Et mõista institutsiooni toimimist, on siin uurimisobjektiks iga inimese subjektiivne kogemus ja vaade; luubi alla võetakse osalejate spetsiifiline väljendusviis ja keelekasutus.

Niisiis, kvalitatiivsed meetodid võimaldavad keskenduda inimeste subjektiivsetele kogemustele ja tegevustele, mõista ainulaadset konkreetses kontekstis. Need nähtused pole kontrollitavad, kuna nad ei peegelda objektiivselt olemasolevaid nähtusi, vaid pigem annavad aimu inimeste sisemaailma kohta, mis samal ajal ka juhib tema suhteid teiste inimestega ja käitumist laiemalt. Mõningaid üldistusi võib ka nende uurimuste alusel teha. Nt võib kindlalt öelda, et tõlgendades sündmusi ja nähtusi, loovad inimesed ise oma igapäevastes interaktsioonides tähendusi nendele objektidele, millest nad räägivad. Seega inimeste igapäevane sotsiaalne tegevus loob sotsiaalset tegelikkust, mis on Herbert Blumeri (1986) järgi tegelikkuse tähenduslik osa. Kvalitatiivse uurimuse põhiline eesmärk on seega mõista, kuidas sotsiaalne tegelikkus on loodud ning kuidas sotsiaalne elu toimib. Teisisõnu, kuidas tähendusi argielu tegevuste käigus luuakse ja taasluuakse ning kuidas olemasolevad tähendused, nt juhtivad diskursused ja narratiivid mõjutavad inimeste valikuid ja käitumist ning kuidas need diskursused ja narratiivid inimeste isiklike kogemuste mõjul muutuvad.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kvantitatiivne ja kvalitatiivne uurimisviis on võrdselt olulised seetõttu, et nad täiendavad teneteist ja võimaldavad koos keerulist ja mitmetahulist sotsiaalset tegelikkust tundma õppida. Kokkuvõtvalt toovad erinevad autorid (Denzin ja Lincoln 2005, Flick 2009, Hammersley 2013, Ritchie ja Lewis 2003, Shaw ja Holland 2014) välja kvalitatiivse uurimuse põhilised tunnused ja iseärasused.

• Meetodite ja teooriate sobivus – kvalitatiivse uurimuse eesmärk ei ole reeglina olemasoleva teadmise (seletusteooria) testimine, vaid uute teadmiste avastamine ja arendamine keeruliste ja väheuuritud fenomenide kohta nende keerulistes seostes kontekstiga. Meetodi valikul tuleb lähtuda eelkõige uuritavast fenomenist ning hinnata meetodi sobivust vastavalt sellele, kuidas meetod võimaldab avastada ja empiiriliselt põhistada teadmisi uuritava fenomeni kohta. Teooria roll kvalitatiivses uurimuses on põhjendada meetodivalikut ning anda kontseptuaalne raamistik analüüsile. Kvalitatiivses uurimuses tuginetakse tavaliselt sellistele teooriatele, mis annavad üldise ülevaate sotsiaalse tegelikkuse olemusest ja toimimisest, nt fenomenoloogia, sümboliline interaktsionism, etnometodoloogia, sotsiaalne konstruktsionism, narratiiviteooria, diskursuseteooria jmt.
• Uurimuse keskmes on osalejate perspektiivid ja mitmekesisus. Näiteks skisofreeniat võib uurida kvantitatiivsete meetodite kaudu, mis aitavad selgeks teha, kui palju inimesi populatsioonist kannatavad selle haiguse all, kuidas on haigus levinud eri soo, vanuse, sotsiaalse klassi esindajate hulgas; millised on ravivõimalused ja kui palju haiguse ravi maksab. Kuid kui meid huvitab, mida tähendab olla skisofreeniahaige, missugused on individuaalsed kogemused erinevates ühiskondades, mida kogevad skisofreeniahaige lähedased, hooldajad ja raviarstid, siis nendele küsimustele vastuse saamiseks tuleb kasutusele võtta kvalitatiivseid meetodeid. Kvalitatiivne uurimus võimaldab saada erinevaid subjektiivseid vaateid samale fenomenile ja see teadmine on kahtlemata rikkalik ning mitmekesine.
• Uurija ja uurimuse refleksiivsus mängib kvalitatiivses uurimuses olulist rolli. Kvalitatiivses uurimuses osaleb uurija reeglina isiklikult – nt näost-näkku kohtumistel uurimuses osalejatega/uurimissubjektidega. Nt intervjuus mõjutab intervjueerija oma isiklike omaduste, rollidega seda, mida vastaja räägib. Kui intervjueerija on nt noor naine, üliõpilane, kes viib läbi intervjuusid oma bakalaureusetöö uurimuse raames ja vastajaks on kogenud spetsialist, või kui sama spetsialisti intervjueerib tuntud meesteadlane, siis ilmselt info, mida intervjueeritav edastab, on mingil määral erinev vaatamata sellele, et intervjuuküsimused on samad. Sellepärast peab uurija esiteks väga põhjalikult läbi mõtlema intervjuu küsimused, et vältida otsest suunamist või meelevaldset mõjutamist. Küsimused peavad olema avatud ning vastajakesksed ehk võimaldama vastajal avada enda vaateid, jutustada enda kogemustest, mitte sellised, mille kaudu uurija testib oma vaateid uuritavale objektile. Teiseks, intervjuu transkriptsiooni analüüsi juures tuleb olla refleksiivne ehk analüüsida ja seletada oma valikuid andmete tõlgendamisel, hinnates seejuures ka oma võimalikku mõju. Uurija kasutab tundmaõppimise protsessis enda kui sotsiaalse toimija rolli ning analüüsib muuhulgas ka seda, kuidas nt toimus tema enda sotsialiseerumine osalusvaatluse ajal – muutumine väljastpoolt seisjast (ing.k. outsider) seestpoolt olijaks (ing.k. insider).
• Kvalitatiivsete lähenemiste ja meetodite variatiivsus/mitmekesisus. Kvalitatiivne uurimus võib põhineda väga erinevatel teoreetilistel raamistikel, võib olla realiseeritud erinevate lähenemiste kaudu ning võib kasutada erinevaid andmekogumise ja analüüsimise meetodeid. Siin järgitakse põhimõtet, mida erinevad autorid nimetavad andmestike poolt juhitud ja paindlikuks uurimisstrateegiaks.
• Sotsiaalse tegelikkuse konstrueeritud olemus. Me saame sotsiaalset tegelikust tundma õppida üksnes nende representatsioonide kaudu. Representatsioonid on aga keelelise tegevuse tulemus. Kui lähtuda faktist, et sotsiaalne tegelikkus on sotsiaalselt konstrueeritud, siis on põhjendatud ka vajadus konstrueerimise protsessi ning selle protsessi tulemusena tekkinud nähtusi uurida. Sotsiaalne konstrueerimine kõige üldisemalt tähendab seda, et inimesed loovad ja taasloovad tõlgendades objektide tähendusi.
• Subjektiivsuse pühitsemine. Kvalitatiivse uurimuse eesmärk on koguda ja analüüsida inimeste subjektiivseid vaateid ja kogemusi. Subjektiivsus on siin positiivse tähendusega ja viitab ainulaadsusele.
• „Loomulike“ keskkondade uurimine. Eksperimentaalne uurimus loob ebaloomuliku olukorra teatud teemade/nähtuste uurimiseks, mis võivad anda vale informatsiooni tegelikkusest. Samuti kvantitatiivne küsitlus, kus on kõik ette antud ja määratud, annab aimu eelkõige uurija/teadlaste arusaamade õigeks või valeks hindamisest. Kvalitatiivne uurimus seevastu uurib inimese käitumist tema loomulikus keskkonnas ning intervjuu võimaldab osalejal ennast vabalt, oma sõnadega väljendada.
• Väheste juhtumite süvitsi uurimine. See võimaldab uurida juhtumit mitmekülgselt ja sügavuti kontekstist lähtuvalt, mis teatavasti võib mängida väga olulist rolli uuritava fenomeni mõistmisel.
• Väärtuste roll kvalitatiivses uurimuses. Kvalitatiivsete meetodite kasutajad ei saa nõustuda nõudega, et sotsiaalteaduslik uurimus peab olema väärtustest vaba, sest kohtudes isiklikult erinevate sihtgruppidega, näevad nad ebavõrdsust ning tunnevad seetõttu sageli sihtgrupi ees poliitilist vastutust ning mängivad eestkõneleja rolli. Seega kvalitatiivne uurimus võib minna väljapoole lihtsate andmete kogumise ja analüüsimise raame ja muutuda sotsiaalseks praktikaks. Väärtused aga ei tähenda mingil juhul seda, et uurijal oleks õigus oma väärtusi uurimuses osalejate vahel levitada või peale suruda. Väärtuste puhul rõhutatakse pigem humanistlikke väärtusi ja inimõigusi, mis seavad paika ka uurimusega seotud eetilised printsiibid. Väärtustel põhinev uurimus tähendab ka olemasoleva sotsiaalse korra kriitilist analüüsi, mille mõju kohta annavad inimeste subjektiivsed kogemused autentset ja sügavat informatsiooni.

Milline on kvalitatiivne andmestik?

Tuginedes eespoolöeldule võib väita, et kvalitatiivse andmestiku moodustavad suhteliselt struktureerimata verbaalsed ja/või visuaalsed tekstid, nt intervjuude transkribeeritud tekstid, vaatluspäevikud, fotod, pildid, videod, mis on uurija enda poolt genereeritud/loodud; tele-, või raadiosaated, sotsiaalmeedia postitused, kodulehed jne, mis võivad sisaldada nii verbaalset kui visuaalset informatsiooni. Andmestiku võivad moodustada ka teistlaadi valmistekstid, nt toimikud, juhised, juhendid, arengukavad, ajaleheartiklid, aga ka meediaväljaanded (terve ajeleht või ajakiri), isegi statistika võib olla kvalitatiivse analüüsi andmestik. Laias laastus kui see aitab uurijal vastata oma uurimisküsimustele, võivad kvalitatiivse uurimuse andmeteks olla igasugused tekstid ja artefaktid.

Kvalitatiivsete andmete kohta on levinud arvamus, et need on sisuliselt eelkõige kirjeldav. Nt vaatluse ajal jälgib uurija tähelepanelikult, mis toimub ja püüab võimalikult täpselt seda kasutades loomuliku keelt kirjeldada. Sageli kasutatakse kvalitatiivse uurimuse andmetena video- ja audiosalvestusi, mida samuti transkribeeritakse, sest kirjalikku teksti on kergem kodeerida ja analüüsida. Kuid tekstid ei ole ainult kirjeldavad. Nende analüüsi tulemusena saab pigem selgitada uuritavat fenomeni. Seega on õigem hinnata kvalitatiivseid uuringuid kui eksploratiivseid, s.t avastuslikke.

Kvalitatiivseid andmeid iseloomustab märksõna „subjektiivsus“, millest oli juba eespool juttu. Siin tuleb rääkida andmete subjektiivsusese kahest aspektist. Üks aspekt tähendab seda, et kvalitatiivsed andmed sisaldavad osalejate/uurimissubjektide subjektiivseid vaateid, kogemusi, tõlgendusi uuritava nähtuse kohta. See on tõesti nii – just see ongi kvalitatiivse uurimuse üks eesmärk. Teine aspekt viitab sellele, et uurija ise on oma uurimuses subjektiivne ehk ei järgi teadusuuringu objektiivset hinnanguvaba ja erapooletut analüüsi. Teine aspekt ei ole kvalitatiivse uurimuse eesmärk ning see on valesüüdistus. Kvalitatiivse uurimuse läbiviija peab lähtuma andmetest ning ei tohi osalejate vaateid ja esitatud kogemusi, tõlgendusi meelevaldselt, hinnanguliselt moonutada. Samas ei saa välistada uurija teatud mõju andmetele ja uurimistulemustele, millest oli juba eespool juttu. Uurija mõjust teadlik olemine on üks kvalitatiivse uurimuse keskne nõue uurijale ja mis muuhulgas tähendab seda, et oma analüüsi tulemusi esitades, reflekteerib ja seletab uurija pidevalt enda valikuid ja tõlgendusi, et lugejal oleks uurimisprotsessi tegelik kulg selge.

 

Viidatud allikad 

• Blumer, H. (1986). Symbolic Interactionism. Perspective and Method. Berkley, Los Angeles, London: University of California Press.
• Denzin,N.K. & Lincoln, Y.S. (2005) Introduction. Denzin,N.K. & Lincoln, Y.S. (eds.) The Sage Handbook of Qualitative Research, Second Ed. Thousand Oaks, London, New Delhi: Sage Publications.
• Flick, U. (2009). An Introduction to Qualitative Research. 4th edition. Thousand Oaks, California, Sage Pub.
• Flick, U; Kardorff, E. von & Steinke, I. (eds.) (2004). A Companion to Qualitative Research. Thousand Oaks, London, New Delhi: Sage Publications.
• Hammersley, M. (2013). What is qualitative research? London, New Delhi. New York, Sydney: Bloomsbury.