Kvalitatiivsed uurimismeetodid sotsiaalteadustes
Kvalitatiivne sisuanalüüs
Autor: Veronika Kalmus
Teksti on võimalik kuulata AUDIOLOENGUNA (Veronika Kalmus, intervjueerib Henry-Laur Allik)
Mis laadi meetodiga on tegemist ning milleks seda saab kasutada?
Kui mõtleme kvalitatiivsele teksti- või sisuanalüüsile kui lihtsalt tunnetuslikule meetodile ehk maailmast arusaamise võimalusele, võime öelda, et inimesed on kasutanud seda sama kaua, kui nad on püüdnud analüütiliselt tõlgendada mistahes suulisi või kirjalikke sõnumeid. Kvalitatiivse sisuanalüüsi käigus rakendavad uurijad sageli analüütilisi võtteid, mis on väga sarnased tunnetuslikele tegevustele, mida paljud inimesed kasutavad igapäevaprobleemidest mõeldes. Leonard Schatzman ja Anselm Strauss nimetavad niisugust mõtlemist „loomulikuks analüüsiks“.
Sotsiaalteadusliku meetodina leidis kvalitatiivne sisuanalüüs laiemat tuntust ja kasutamist pärast 1952. aastat, mil ilmus Siegfried Kracaueri artikkel „Kvalitatiivse sisuanalüüsi väljakutse“. Selles lühikeses, ent tähelepanuväärses kirjutises kritiseeris Kracauer seni valitsenud standardiseeritud kontentanalüüsi ja pakkus välja just kvalitatiivse sisuanalüüsi.
Me võime kvalitatiivset sisuanalüüsi iseloomustada kui teksti süstematiseerimist. Nagu kirjeldab oma õpikus Mikko Lagerspetz, uuritava teksti sisu ja selle loomisel kasutatud arutlusviisid tehakse kõigile nähtavaks ja n-ö tihendatakse ning tulemused seotakse uurimisprobleemi seisukohast tähtsate mõistetega.
Kvalitatiivset sisuanalüüsi saab kasutada pea kõikvõimalike tekstide sisu ja tähenduste uurimiseks, kui soovime analüüsida keelekasutust sügavuti ja intensiivselt, mitte piirduda sõnade pelga loendamisega. Kvalitatiivset sisuanalüüsi tasub eelistada vähemalt kolmel eesmärgil: esiteks, kui soovime vaadelda uuritavat teksti tervikuna, mitte kui mingite osakeste (näiteks sõnade) summat; teiseks, kui meid huvitab teksti latentne ehk varjatud sisu; ja kolmandaks, kui see, mida tekstist otsime, ei ole kohe analüüsi alguses piisavalt selge, et võimaldada standardiseeritud lähenemist ja tekstiühikute loendamist.
Tekstid võivad pärineda näiteks individuaal- või fookusgrupi-intervjuudest, vaatluspäevikutest, erinevatest dokumentidest, uuritavate omaloomingust ja kõikvõimalikest meediaväljaannetest.
Mis eristab kvalitatiivset sisuanalüüsi teistest tekstianalüüsi meetoditest?
Võrreldes standardiseeritud ehk kvantitatiivse kontentanalüüsiga on kvalitatiivne sisuanalüüs oluliselt paindlikum. Kuna eesmärgiks ei ole uuritavat teksti analüüsiühikute kaupa kodeerida, ei kasutata kvalitatiivse sisuanalüüsi puhul ranget, kindlaksmääratud koodidega kodeerimisjuhendit ega mõõtmisskaalasid. Koode ja kategooriaid on võimalik üle vaadata ja lisada analüüsi käigus. Isegi analüüsiühik võib vajadusel analüüsi käigus muutuda.
Kvalitatiivne sisuanalüüs lubab meil analüüsida ka latentset sisu, st võtta arvesse ridade vahele peidetud tähendusi ehk kodeerida teksti autori vihjeid, kavatsusi ja eesmärke ning tekstiliste märkide erinevaid tõlgendamisvõimalusi.
Erinevalt standardiseeritud kontentanalüüsist ei pööra kvalitatiivne analüüs tähelepanu sisukategooriate esinemissagedusele. Soovitav on matemaatilisi operatsioone hoopis vältida või kasutada neid minimaalselt – nt pseudokvantitatiivsete hinnangute (nagu „mitte kunagi“, „üksikjuhtudel“ jne) andmiseks või olulisemate koodide kokkulugemiseks. Arvulistest tulemustest olulisem on, et leiaksime ja seostaksime omavahel niisugused koodid ja kategooriad, mis võtaks kokku analüüsitava teksti ja/või uurimisküsimuste seisukohast olulised tähendused.
Mis on kvalitatiivse sisuanalüüsi eelised ja tugevused?
Kvalitatiivne analüüs on tundlik ja täpne. Meil on võimalik pöörata tähelepanu ka harva esinevatele või suisa unikaalsetele nähtustele tekstis. Analüüs on tihedalt tekstipõhine, selle käigus ei taandata tekstide sisurikkust ega nüansse numbrilistele koodidele, ei lihtsustata ega moonutata uuritavat nähtust ega liiguta sellest liiga kaugele.
Kas kvalitatiivse sisuanalüüsi kasutamisega võivad kaasneda ka probleemid? Kui jah, siis kuidas neid lahendada?
Kvalitatiivne analüüs ei võimalda paraku erinevaid tekste täpsetel alustel võrrelda. Tööjaotus uurijate vahel on raskendatud, mistõttu meil on keeruline läbi töötada suuri valimeid, mis omakorda toob kaasa vähese üldistatavuse.
Mikko Lagerspetz hoiatab oma õpikus, et kui uurija valib analüüsiks liiga palju tekste, on ohuks nn turistilikkus – materjali ei ole võimalik põhjalikult analüüsida ja selle asemel piirdutakse mõne osa esiletõstmisega – nii nagu turist näitab sõpradele üksikuid pilte oma reisist.
Üheks peamiseks puuduseks võib pidada seda, et kvalitatiivne sisuanalüüs loob uurijale võimaluse koguda tõendusmaterjali valikuliselt. See võib toimuda mitteteadlikult, uurijale meelepäraste hüpoteeside kinnitamiseks, ning kunagi ei saa olla kindel, et seda pole juhtunud. Ka Ole Holsti on hoiatanud uurijaid mittesüstemaatilise sisuanalüüsi eest, mida ta nimetas „õngitsemiseks“ ehk info „püüdmiseks“ ilma enne läbimõeldud metodoloogilise plaanita.
„Õngitsemise“ ohtu aitab vähendada analüüsi läbiviimine sammhaaval, süstemaatiliselt ja kindlaid reegleid järgides. Eelkõige valimi koostamisel tuleb lähtuda läbimõeldud ja selgelt määratletud põhimõtetest.
Kvalitatiivse sisuanalüüsi valiidsust ehk paikapidavust suurendavad ka selgelt sõnastatud uurimisküsimused. Sageli kasutatakse uurimisküsimustele vastamiseks kvalitatiivset küsimustikku. See meenutab natuke intervjuukava ning suunab uurijaid otsima analüüsitavatest tekstidest vastuseid kõigile küsimustele ja alaküsimustele.
Kvalitatiivset sisuanalüüsi tehes peavad uurijad pidevalt kasutama ka metatasandi mõtlemist, st enesele aru andma, mis see on, mida nad parajasti teevad, ja miks nad seda teevad. Lisaks peavad uurijad olema refleksiivsed – teadvustama enda isiku ja veendumuste mõju uurimuse igas etapis.
Missugused on kvalitatiivse sisuanalüüsi valimid? Kuidas leitakse tekstid, mida uurida?
Kvalitatiivne sisuanalüüs ei taotle valimi representatiivsust ehk esinduslikkust. Kuna uurija saab piirduda väikese materjalihulgaga, tähendab see, et tekste peab hoolega valima – tuleb mõelda, milline koht on uurimiseks valitud tekstidel laiemas kontekstis, mille kohta uurija püüab oma järeldustes midagi väita.
Kvalitatiivse sisuanalüüsi valimi moodustamiseks on kaks põhimõtteliselt erinevat võimalust. Sageli kasutatakse selektiivset valimi koostamist, mille puhul uuritav materjal valitakse välja vastavalt põhjendatud tunnustele, mis töötatakse välja uurimuse eel. Valimi moodustamise kriteeriumideks võivad olla näiteks tekstide tüüpilisus, äärmuslikkus, maksimaalne variatiivsus, uurijat huvitavate tunnuste esinemise intensiivsus või hoopis mugavus ehk käepärasus. Niisuguseid valimi loomise põhimõtteid nimetatakse ka strateegiliseks valimiks.
Kui kasutatakse empiiriapõhist ehk induktiivset lähenemist, võidakse rakendada teoreetilist valimit, mille puhul uurija otsustab analüütilistel kaalutlustel, missuguseid andmeid järgmisena koguda ja kustkohast neid leida.
Mismoodi kvalitatiivse sisuanalüüsi tegemine käib? Mis on peamised sammud ja etapid?
Esmalt paneme mõistagi paika uurimuse eesmärgi ja uurimisküsimused ning valime analüüsi strateegia ja valimi moodustamise põhimõtted. Kui oleme kogunud või leidnud uuritavad tekstid, võime asuda kodeerima. Kodeerimine algab tekstide mitmekordse põhjaliku läbilugemisega, mille käigus märgime olulised tekstilõigud, laused või sõnad ning omistame neile koodi ehk sildi või märksõna. Kodeerimine ongi kvalitatiivse analüüsi põhiline operatsioon. Selle käigus jaotame teksti osadeks, eesmärgiga seda põhjalikult uurida ja mõista ning tuua esile teksti peidetud süvatähendused.
Järgmisel etapil jagame koodid kategooriatesse. Kategooria on uurija loodud analüütiline üksus – või tarkvarapõhises analüüsis nn koodiperekond -, millesse koondatakse sarnased koodid. Edasi toimubki töö kategooriatega, me uurime nende omavahelisi suhteid ja hierarhiaid ning rühmitame neid sarnasuse alusel.
Kvalitatiivse sisuanalüüsi usaldusväärsust suurendab analüüsikäigu detailne kirjapanek. Peamiselt tehakse seda memode ehk märkmete kujul. Memode kirjutamine aitab uurijal materjalis orienteeruda ning oma oletusi meeles pidada. Memo on justkui vahekokkuvõte, milles uurija paneb kirja oma tõlgendused, seletused ja muud mõtted, mida ta kogu kodeerimise ja kategooriate loomise protsessi ajal testib – kas tõestab või lükkab ümber.
Kvalitatiivne sisuanalüüs päädib tulemuste kirjeldamise ja tõlgendamisega. Aruande põhiosas esitab uurija oma analüütilised üldistused ning tekstinäited või tsitaadid, mille põhjal üldistused on tehtud. Analüüs ei seisne tekstide ümberjutustamises, vaid analüüsi autori tõlgendustes ja seletustes.
Ilmselt saab kvalitatiivset sisuanalüüsi teha erinevatel eesmärkidel ja mitut moodi. Millised on peamised moodused ja tehnikad?
Kvalitatiivsel sisuanalüüsil on, tõepoolest, erinevaid alaliike ja tehnikaid, mida on võimalik ka ühe uurimuse käigus kombineerida. Üks sageli kasutatav alaliik on temaatiline analüüs, mille eesmärgiks on leida üles sisus peituvad tähendused ja arusaamad. Temaatilise analüüsi käigus selgitame välja eelkõige teemad ja nende järjestuse ehk teisisõnu, millest ja kuidas räägitakse. Lisaks meie kui uurijate poolt sõnastatud teemadele pöörame tähelepanu ka sellele, mida intervjueeritavad või tekstide autorid on pidanud oluliseks selle teemaga seoses rääkida ja kuidas nad seda tõlgendavad.
Lisaks võimaldab kvalitatiivne sisuanalüüs näiteks juhtumipõhist versus juhtumiülest analüüsi, induktiivset ehk andmetest lähtuvat versus deduktiivset ehk teooriapõhist analüüsi ning ka tüpoloogiate loomist. Kõigi nende mooduste ja tehnikatega tasub aga lähemalt tutvuda kirjanduse põhjal, alustades näiteks veebiõpikust aadressil samm.ut.ee. Seal leidub ka hulgaliselt praktilisi näiteid ja nõuandeid.
PÕHJALIKUM KÄSITLUS
NÄITEID ÜLIÕPILASTÖÖDEST
Viidatud allikad
- Holsti, O. R. (1969). Content Analysis for the Social Sciences and Humanities. Reading, MA: Addison-Wesley.
- Kalmus, V., Masso, A., Linno, M. (2015). Kvalitatiivne sisuanalüüs. K. Rootalu, V. Kalmus, A. Masso, ja T. Vihalemm (toim), Sotsiaalse analüüsi meetodite ja metodoloogia õpibaas. http://samm.ut.ee/kvalitatiivne-sisuanalyys
- Kracauer, S. (1952). The Challenge of Qualitative Content Analysis. The Public Opinion Quarterly, 16, 631–642.
- Lagerspetz, M. (2017). Ühiskonna uurimise meetodid: sissejuhatus ja väljajuhatus. Tallinn: TLÜ Kirjastus.
- Laherand, M.-L. (2008). Kvalitatiivne uurimisviis. Tallinn: Infotrükk.
- Schatzman, L., Strauss, A. L. (1973). Field Research: Strategies for a Natural Sociology. Englewood Cliffs, NJ: Prentice Hall.