Kvalitatiivsed uurimismeetodid sotsiaalteadustes

Diskursusanalüüs

 

Autor: Veronika Kalmus (2015)

Diskursusanalüüs on tekstianalüüsi erijuht. Diskursusanalüüs pole konkreetne meetod, vaid eklektiline meetodite kogum, kuhu kuuluvad erinevad analüüsistiilid, -tüübid ja ‑koolkonnad. Sellest tulenevalt on diskursusanaluusi ja ka diskursuse mõistet võimalik määratleda mitmeti. Selles käsitluses lähtume kriitilise diskursusanaluusi suurkujude Teun A. van Dijki (2005) ja Norman Faircloughi (1989, 1992) määratlustest. T. A. van Dijki lühikese, ent täpse definitsiooni kohaselt on diskursus „tekst kontekstis“. Analoogiline on N. Faircloughi määratlus: diskursus on „keel sotsiaalse tegevusena, mille määravad sotsiaalsed struktuurid“. Nendest definitsioonidest tulenevalt on diskursusanaluus teksti ja kõne uurimine kontekstis – see on „teksti ja kõne tegelike struktuuride süstemaatiline, üksikasjalik ja teoorial põhinev analüüsimine“ (van Dijk, 2005: 236). Laiemas ja sotsiaalteaduslikumas tähenduses keskendub diskursuseuurimine teksti ja kõne laiadele sotsiaalsetele ja kultuurilistele funktsioonidele, tingimustele ja tagajärgedele, k.a diskursuse rollile ideoloogias (samas).

Diskursusanalüüs aitab vastata küsimusele, kuidas kasutavad inimesed keelt, kujutamaks reaalsust ja konstrueerimaks arusaamu sotsiaalsest maailmast. Diskursusanalüüsi tegemisel huvitab uurijaid nii tekst kui ka sellest väljaspool olev – analüüsitakse kõikvõimalikes kirjalikes, suulistes või multimodaalsetes tekstides öeldut, kuid konstrueeritakse analüütiliselt ka mitteöeldut (nt implitsiitseid, vaikimisi eeldusi). Analüüsis on kesksel kohal teksti lingvistiliste omaduste sotsiaalsed funktsioonid, st vastatakse küsimusele, missugust semantilist ja ideoloogilist rolli teksti detailid ja omadused kommunikatsioonis täidavad.

Diskursusanalüüsi pole võimalik n-ö valmismeetodina kasutada – seda tuleb teha sõltuvalt analüüsi eesmärkidest ja andmetest, valides ja/või kohandades konkreetsele uurimusele sobivad analüütilised lähenemised ja tööriistad.

Põhjaliku ülevaate diskursusanaluusi eripäradest ja teostamisest leiad 
Kalmus, V. (2015). Diskursusanalüüs. K. Rootalu, V. Kalmus, A. Masso, ja T. Vihalemm (toim), Sotsiaalse analüüsi meetodite ja metodoloogia õpibaas.

 

Viidatud allikad

  • Fairclough, N. (1989). Language and Power. London ja New York: Longman.
  • Fairclough, N. (1992). Discourse and Social Change. Cambridge: Polity Press.
  • van Dijk, T.A. (2005). Ideoloogia: multidistsiplinaarne käsitlus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.