Kvalitatiivsed uurimismeetodid sotsiaalteadustes

Kodeerimine ja kategoriseerimine

 

Autor: Merle Linno

Kodeerimine on kvalitatiivse andmeanalüüsi alustegevus – selle abil orienteerutakse kogutud tekstilises materjalis ja süvenetakse kogutud andmetesse. Kood on teise sõnaga silt või märksõna, millega tähistatakse analüüsi seisukohast olulisi tekstilõike ja/või lauseid. Koodide eesmärk on saada aru ja süstematiseerida kogutud andmeid, neis orienteeruda, uurida erinevate tekstide (nt intervjuude) sarnasusi, erinevusi, suhteid erinevate teemade vahel (Gibson, Brown 2008), näha seda, millised teemad ja/või kontseptsioonid andmetes peituvad (Ezzy 2002). Kodeerimine võimaldab teksti nö osadeks lahti võtta, erinevaid tekstiosasid mõista ja seeläbi ka avastada fenomeni tõlgendusi, mis esmapilgul võivad jääda märkamatuks.

Koodiks võib olla:

  • Eelnevalt sõnastatud märksõna, mis võib tuleneda teoreetilistest käsitlustest ja/või uurimisküsimustest – sellisel juhul on tegemist suunatud kodeerimisega, kus andmetest otsitakse varem määratletud teemasid
  • Tekstis esinev väljend ja/või sõna – avatud kodeerimine, idee pärineb põhistatud teooriast, selliste koodide kasutamist nimetatakse in vivo kodeerimiseks
  • Uurija poolt välja mõeldud märksõna – ka avatud kodeerimine, kus tekstiühik seostub uurija jaoks tähendusrikka sõnaga, mis tekstis ei esine.

Seega, kodeerimise viisi määratleb eelkõige uurija poolt valitud kvalitatiivse andmeanalüüsi meetod ja uurimuse eesmärk.

Kodeerida võib lauseid, tekstilõike, terviklikke mõtteid jne – ka see, kui suurele tekstiühikule koodid määratletakse, sõltub analüüsi meetodist. Analüüs algab teksti lugemisega, kusjuures, esmakordsel lugemisel ei soovitata kohe hakata kodeerima, vaid lihtsalt lugeda, et saada ettekujutus, millest on juttu. Kui uurija on ise intervjuud transkribeerinud, on ta materjaliga tuttavam võrreldes uurijaga, kes töötab tekstidega, mis on talle võõrad.

Avatud kodeerimisel, kus koodid „ilmuvad“ andmetest ega ole varasemalt määratletud võivad koodid olla kirjeldavad ja analüütilised. Analüüsi esimeses etapis on üsna loomulik, et me kasutame rohkem kirjeldavaid koode, töötades materjaliga sügavamalt ja pikemat aega, muutuvad ka koodid analüütilisemaks, sest me hakkame nägema seoseid erinevate mõtete ja teemade vahel. Oluline ongi mitte nö kinni jääda kirjeldava kodeerimise perioodi, vaid kasutada avatud kodeerimise kogu potentsiaali ning kodeerimise protsessis koode muuta, liita, lahutada, ümber sõnastada. Tasub märgata kodeeritavatele tekstilõikudele antavate koodide selget ja varjatud (nimetatakse ka latentne) tähendust. Kui esimene on üsna üheselt seotud sellega, mida öeldakse, siis varjatud tähendus näitab tekstilõikudes dominantseid narratiive, diskursuseid, aga ka seda, mida inimesed midagi öeldes tegelikult öelda tahtsid. Taaskord, selliste tähenduste märkamine ja otsimine on seotud konkreetsete kvalitatiivsete tekstianalüüsi meetoditega.

Ainult tekstide kodeerimisest ei piisa analüüsi kirjutamiseks. Ezzy (2002), tuginedes Straussile ja Corbinile (1990) jt põhistatud teooria käsitlustele, pakub kolmeastmelist kodeerimise süsteemi, millest esimesele, avatud kodeerimisele järgneb telgkodeerimise etapp. Telgkodeerimine on avatud kodeerimise käigus tekkinud koodide ühendamine keskseteks kategooriateks. Kodeerimise selles etapis soovitatakse mitte enam lugeda transkriptsioone, vaid koode ja memosid (memo on märkmed, mida uurija teeb kodeerimise käigus, pannes kirja mõtted ja seosed, mis tekste lugedes ja kodeerides tekivad), et leida üles kesksed kategooriad ehk teisisõnu teemad. Telgkodeerimisele järgneb tuumkategooriate (nimetatakse ka selektiivne kodeerimine või teoreetiline kodeerimine) leidmise etapp. Selles etapis nö valitakse tekkinud kategooriatest üks ja suhestatakse teised kategooriad temaga.

 

Viidatud allikad

  • Gibson, William; Brown, Andrew (2009). Working with qualitative data. . Los Angeles, New Dehli, London, Singapore, Washington DC Sage Publication
  • Ezzy, Douglas (2002). Qualitative analysis: practice and innovation. Allen & Unwin