Eetika

 

Autor: Judit Strömpl

Teadusliku uurimuse oluline teema on seotud eetikaga, mis kõige üldisemalt käsitleb suhete kvaliteedi uurimuse käigus ja uurimusega seoses: need on suhted akadeemilise üldsusega, suhted uuritava sihtgrupiga ja suhted ühiskonnaga laiemalt. Suhted akadeemilise üldsusega eeldab, et uurija on aus ja läbipaistev oma tegevuses: ei võltsi andmed, ei esita teiste autorite akadeemilist omandit enda omana (plagiaat); uuringut tehes austab ja peab silmas sihtgrupi huvisid ega kasuta neid ära oma ja oma uurimuse eesmärgi saavutamise nimel; ning mõtleb väga põhjalikult läbi uurimuse – uue teadmise mõju ühiskonna heaolu ja arengule. Uurimus ja selle tulemused ei tohi kellelegi kahju tekitada. Sellepärast on oluline eetika nõuded jooksvalt ja kogu protsessi käigus järgida. Eetiliste probleemide lahendamisest vt ka Lagespetz 2017, 111-121. Eksimuste vältimiseks on moodustatud kõrgkoolides ja teadusasutustes eetika komiteed, mis vaatavad läbi ja kooskõlastavad uuringute taotlusi, nõustavad uurijaid ja hoiavad ära eelkõige uuringus osalejate inimeste võimaliku kahjustamist, mis võib tekkida ka teadmatusest, plagiaadikomisjonid hoiavad kontrolli all akadeemilist petturlust. Tartu Ülikooli eetika komitee keskendub eelkõige bio-meditsiinilise inimuuringute kooskõlastamisele ning praegu puudub veel spetsiaalselt sotsiaalteaduslike uuringute kooskõlastamisega tegelevaid komiteed. Vastutus langeb siin uurijatele endile ning üliõpilastööde juhendajatele. Samas viimasel ajal seoses andmekaitse seadusega ning teadlikkuse kasvuga mitmed sotsiaalteaduslikud uuringud taotlevad eetika komitee kooskõlastust, eriti kui nendesse on kaasatud haavatavad inimrühmad (lapsed, eakad, patsiendid, hooldekodudes hooldatavad, kinnipeetavad jne). Hiljuti ilmus TÜ eetikakomitee kodulehel soovitused üliõpilastööde kavandamiseks ja läbiviimiseks, mida on kasulik teada kõikidele üliõpilastele ka siis, kui formaalselt eetika komitee kooskõlastus ei ole nõutav. 

Kvalitatiivsete meetodite puhul kerkivad eetika küsimused eriti seoses sellega, et kvalitatiivses uurimuses uurija ja uuritav sageli kohtuvad personaalselt. Sellepärast uurija peab järgima mitte ainult uurimuslike nõuded, vaid ka oskama suhelda erinevate sihtgruppidega, keda uurimusse kaasatakse. Uurija valmisolekut suhelda uuritavatega arendab hästi Michael Pattoni (2002, 177) võrdlus humanistlike väärtuste ja kvalitatiivse uurimisviisi vahel.

• Iga isik ja kogukond (community) on ainulaadne.
• Iga isik või kogukond väärib lugupidamist.
• Võrdsus, ausus ja vastastikune lugupidamine peab olema iga inimestevahelise interaktsiooni aluseks.
• Muutuse protsessid (ka uurimus) peavad olema arutletud ja kooskõlastatud ning ühtemoodi mõistetud, mitte ühepoolselt peale surutud ja nõutud.
• Igaüks avaldab lugupidamist teisele, kelle vaateid ja arusaamisi ta tundma õpib ja kes on selles protsessis isiklikult kaasatud.
• Muutuse protsessid peavad olema isikukesksed, s.t lähtuma inimestest, nende ainulaadsetest vajadustest ja huvidest.
• Emotsioonid, tundeseisundid ja afektid on inimese kogemuse loomulikud mõõted.
• Muutuse esilekutsuja (change agent), terapeut, uurija on hinnanguvaba, vastuvõetav ja toetav isik, kes austab igaühe õigust teha otsuseid ja elada vastavalt vabale valikule. Eesmärk on teiste võimustamine/jõustamine (empowerment), mitte nende kontroll ja hukkamõist.
• Inimesed ja kogukonnad peavad olema mõistetud kontekstist lähtuvalt ja terviklikult (holistically).
• Tegevus (kuidas protsess kulgeb) on sama oluline, kui tegevuse tulemus (saavutus).
• Tegevus ja vastutus on võrdselt jagatud, tuleb vältida ühepoolset tegevust.
• Informatsioon peab olema siiralt läbiräägitud ja ausalt avalikustatud, mis viitab vastastikusele lugupidamisele ja avatusele kui omaette väärtusele.

Eelnevatest mõtetest lähtuvalt tuleb uurimuse eri etappidel mõelda sellele, kuidas ja missuguseid termineid ja mõisteid me uurimuses kasutame. Uuritavate nimetamiseks kasutatavad sõnad ja terminid peavad olema neutraalsed ja mitte-stigmatiseerivad. Nt „kurjategija“ asemel parem kasutada sõna „süüdimõistetav“ või „kinnipeetav“, mis selgelt viitab inimese staatusele ajahetkel, mitte isikuomadusena. Selline seostamine tegu isikuomadusega vähendab rehabilitatsiooni tõenäosust ja kahjustab inimest teel seadusekuulekaks muutmisel. Eestis kasutusel olev mõiste „riskilaps“ (mis on inglise keelse mõiste „child at risk“ mitte adekvaatne tõlge) samuti stigmatiseerib ja seostab riskitingimustes elavat last riskidega nagu ta oleks ise riskide kandja. Tuleb põhjalikult mõelda mõistetele, mida me kasutame stigmatiseerides inimesi, nimetades neid alkohoolikuteks, narkomaanideks, asotsiaalideks, invaliidideks, hälvikuteks.  Kuna ühegi uurimuse eesmärk pole kedagi hukka mõista, vaid mõista ning võimalikult aidata neil väljuda rasketest tingimustest, siis selleine eesmärk peab olema väljendatud ka meie sõnakasutuses. Samuti oleks hea mõista ja järgida printsiibi, et üks inimene ei saa ega pea olema teise inimese objektiks. Kvalitatiivsetes uurimustes eelistavad nimetama uurimusse kaasatud inimesi osalejateks, informantideks või uurimissubjektideks, uurimisobjektiks jäägu aga teema või fenomen, mida me uurime: vaesus, alkoholitarbimine, arstiabi, perekondlikud suhted, arvutikasutamine jne.

Järgmine oluline nõue on selge ja võrdne info jagamine uurija ja uuritavate vahel. Kvalitatiivne uurimisviis ei ole mingisugune kaval nipp, millega me tahame teisi inimesi kinni püüdma, et nende varjatuid iseärasusi või tegevusi paljastada, vaid meie eesmärk on mõista teiste inimeste elu- ja mõttemaailma. Ja oma eesmärgi peame jagama uurimuses osalejatega. Esiteks selline lähenemine avab uksi, sest inimestele reeglina meeldib, kui keegi tunneb siirast huvi nende elu ja tegevuse vastu. Sellepärast on teadliku nõusoleku leht nõutav dokument eetika komiteede kooskõlastamisele esitatud dokumentide hulgas. Selles informeerime potentsiaalseid osalejaid meie uurimusest, andes neile põhjaliku ja arusaadavat informatsiooni uurimusest ning sellest, mis neid ees ootab, kui nad nõustuvad osalema. Kuid teadliku nõusoleku lehe teine eesmärk on vastutuse jagamine loodavate andmete osas: osaleja ise teeb valikut, mida ja kuidas ta meile räägib nt intervjuu ajal, sest ta teab, et intervjuu käigus räägitu, küll ilma rääkijaga seostamata, kuid siiski avalikustatakse. Infolehe koostamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata sellele, et sihtgrupp saaks aru nendest mõistetest ja terminitest, mida kasutatakse. Kui tegemist on eriti haavatavate sihtrühmadega, nt lapsed või piiratud teovõimega inimesed, siis tuleb nõusoleku küsida ka vanematelt või eestkostjalt. Siin aga võivad jälle tekkida eetilised dilemmad. Nt kui uurimuses küsitakse laste heaoluga seotud küsimusi, nende elutingimused kodus, siis võib juhtuda, et just väärkoheldud laste vanemad võivad keelata nõusoleku andmist lapse osalemiseks. Seadus, mis määratleb last alla 18 a. inimesena on liiga jäik uurimuses osalemise puhul. Siin tuleks üle vaadata reeglid ja loobuda teatud uurimisteema ja lapse vanuse puhul vanema nõusoleku küsimisest. Nt kriminaalvastutus algab Eestis 14.a., mis tähendab, et 14.a. lapsele võib kriminaalkorras vanglakaristust määrata, kuid vanglas viibimise ajal selleks, et ta osaleks uuringus, peab uurija taotlema vanema nõusoleku.

Osalemine peab olema vabatahtlik ja osaleja võib lõpetada osalemist uurimuse igas etapis selgitamata selle põhjusi (vt nt Hammerlsey & Traianou 2012). Igal osalejal on õigus küsida uurimuse kohta küsimusi ja hea uurija peab olema valmis nendele küsimustele ausalt vastama. Inimene jääb alati olulisemaks kui ükskõik missugune uurimus, samas iga uurimus peab teenima inimeste huvisid (kas uurimuses osalevate või teiste inimeste, nt rangete kuritegude ohvrite huvisid). Inimesel on õigus keelduda informatsiooni andmisest, eriti kui tegemist on tema enda elu isiklike faktidega. Kui aga osaleja siiski jagab seda informatsiooni uurijaga, siis uurija vastutus on hoida ja kasutada informatsiooni nii, et see ei kahjustaks osaleja mainet. Osalejate konfidentsiaalsuse ja anonüümsuse kindlustamine on üks oluline eetika nõue kvalitatiivses uurimuses, mida on kohati raske teostada. Arvestades Eesti väiksust ja mõnede teemadega seotud inimeste või asutuste arvu, siis tuleb mõelda eriti tähelepanelikult, kuidas siiski inimeste anonüümsust ja konfidentsiaalsust kindlustada. Sel juhul aitavad teatud varjamismeetmed, mis samal ajal ei kahjusta andmete üldist väärtust. Nt võib nimetamata jätma osaleja täpne vanus, elukoht (nt Võru asemel rääkida ühest Eesti linnast), asutuse nime asemele mõelda välja fantaasianime). Seejuures tuleb alati seletada, et tunnuste mittenimetamise põhjusteks on osalejate konfidentsiaalsuse tagamine.

Kvalitatiivses uurimuses on uurija roll erilise vaatluse all. Uurija peab olema teadlik, et ta mõjutab andmete loomist, kuna iga näos-näkku interaktsioon nt intervjuu või osalusvaatluse ajal on unikaalne sündmus, milles osalevad mõlemad pooled. Tegelikult igas uurimuses toimub uurijapoolne mõjutamine, kuid alati pole sellest teadlikud. Samas teadlikkus uurijapoolsest mõjust sunnib uurijat mõelda oma mõju võimalikult vähendada. Sellepärast on nii oluline väga põhjalikult mõelda intervjuu küsimustele ja esitada avatud küsimusi, mis võimaldavad osalejal vabalt jutustada, tuua näiteid isiklikust elust ning vältida „kas-küsimusi“, mis pigem testivad uurija enda teadmisi ja kontseptsioone. Uurija mõju ei tähenda siiski seda, et uurija sihikindlalt soovib kätte saada endale meelepärast informatsiooni, vaid mõju all mõeldakse uurija ja uuritava sotsiaalseid rolle, positsioonid ühiskonnas ja eelnevad kogemused. Inimestel on rohkem kogemusi suhelda oma vanuserühma esindajatega samal ajal kui teiste vanuserühmadega suhtlemisel võivad tekkida teatud raskused, eriti kui selleks mitte teha ettevalmistusi. Nt noort inimest intervjueerib teine noor inimene, siis info võib erineda sellest, mida sama noor edastab keskealisele inimesele. See ei tähenda, et info on ühel korral halvem või parem, vaid seda, et info või selle väljendamisviis on erinev. Sellist mõju ei saa vältida, kuid sellega saab töötada ning eriti analüüsi ja andmete tõlgendamise käigus lisada seletusi.

Seoses eelmise teemaga on seotud uurija refleksiivsuse nõue kvalitatiivses uurimuses. Kuna kvalitatiivne uurimisviis on põhiliselt uurija tõlgendus uuritavate tõlgendustest, siis ta peab nii enda kohta, kui ka uurimisprotsessi kohta andma vajaliku informatsiooni, et lugejal oleks selge pilt sellest, mida ja kuidas  hinnata uurimusaruandes. Uurija refleksiivsusest vt ka Kvalitatiivse uurimuse kvaliteedi hindamise juures.

Andmete hoidmise ja kasutamise puhul kehtivad samad reeglid, mis teisteski uurimismeetodite puhul. Neid tuleb hoida turvalises, võõrastele kättesaamatus kohas. Osalejate pärisnimed ja teised tunnused peavad olema kodeeritud (asendatud fantaasianimedega või numbrilis-täheliste kombinatsioonidega). Uurimisaruannetesse transkriptsioonide täisversiooni lisamine võib rikkuda anonüümsuse nõuet isegi siis, kui osaleja pärisnimi ei figureeri, sest täistranskriptsiooni alusel inimesed on suure tõenäosusega identifitseeritavad. Kui osaleja ise soovib oma nime all esineda ning ta on teovõimeline isik ning tegemist ei ole tundliku teemaga, sel juhul võib osaleja nõuet rahuldada.

Kokkuvõtvalt peab ütlema, et kvalitatiivse uurimisviisi puhul lisaks üldistele teadusliku uurimustele kehtivatele eetika nõuetele tuleb järgida ka spetsiifilisi nõudeid, mis on seotud uuritavate teemade tundlikkuse, ja uuritavate sihtgruppide haavatavusega.

 

LISAMATERJALIKS

Videoloeng – eetiliselt problemaatiliste juhtumite uurimine sotsiaalmeedia uuringute näitel (Maria Murumaa-Mengel ja Olga Schihalejev

 

Viidatud allikad

• Hammerlsey, M & Traianou, A. (2012). Ethics in Qualitative Research. Controversies and Contexts. LA, London, New Delhi, Singapore, Washington DC: SAGE
• Lagerspetz, M. (2017). Ühiskonna uurimise meetodid. Sissejuhatus ja väljajuhatus. Gigantum Humeris. Tallinn, TLÜ Kirjastus: 111-121.
• Patton, M.Q. (2002). Qualitative Research & Evaluation Methods. 3rd ed. Sage Publications: 177.