Elu- ja haiguseanamnees

Vaatlusele eelneb patsiendi või tema vanemate/saatjate küsitlus. Küsitluse ajal püüab arst luua patsiendiga kontakti, teda rahustada, teada saada tema ootusi ravi suhtes ja jagada selgitusi. Hambaarstil ja ortodondil on küsimuste järjekord kindlasti erinev. Meie kirjeldame patsiendi ja ortodondi suhtlust koos selgitustega.

Üldandmed on vajalikud ja need paneb kirja kas registraator või arst. Olulised on kontaktandmed, siis saab patsienti teavitada, kui vastuvõtt jääb ära, muudetakse selle aega või oleks võimalik saata meeldetuletus, et on vaja vastuvõtule tulla.

Pöördumise põhjus. 1. Spetsialist suunas – võib oletada, et tegemist on tõesti normist kõrvalekaldega. 2. Patsient pöördus ise arsti poole – võib olla normist kõrvalekalle või mitte, sest patsiendil pole piisavaid teadmisi hammaste anatoomia, lõualuude kasvu ja arengu ning normaalse hambumuse kohta eri eaperioodides.

Hambaarst. Kui patsient oskab öelda oma hambaarsti nime, siis ta ilmselt ka laseb oma hambaid parandada. Kui ortodont saab teada patsienti raviva hambaarsti nime, siis on kahel spetsialistil võimalik teineteisega suhelda ning leida patsiendi tarvis sobivamaid lahendusi.

Hambumusanomaalia lähisugulastel. Kui ka lähisugulastel on sarnane anomaalia, siis võib see olla pärilik ja mõningatel juhtudel võib ortodontilise ravi prognoos olla üsna halb, näiteks progeense hambumuse korral.

Varasem ortodontiline ravi. Kui selgub, et patsienti on varem ravitud, siis vaja uurida, millise aparaadiga ja kas patsient kasutas seda nõuetekohaselt. Patsiendile, kes on ühte aparaati juba proovinud kasutada ja sellega hakkama ei saanud või ei tahtnud seda, pole sihipärane plaanida sama aparaati ravi eesmärgil. Kui patsiendi sõnade kohaselt ortodontiline ravi lõpetati ja pöördumise põhjuseks oli anomaalia ennistumine, siis on vaja, et patsient tooks ravikaardi väljavõtte teda ravinud eelmise ortodondi juurest. Anomaalia retsidiivide põhjused võivad olla väga mitmesugused, näiteks patsient ei kõnele tõtt, raviplaan oli koostatud selline, et anomaaliat ei ravitudki kokkuleppeliselt, patsient ei kandnudki retentsiooniaparaati ja rida muid põhjuseid.

Põetud haigused. Näiteks sageli põdevatel lastel lubavad lapsevanemad palju maiustada, siit siis katkised hambad, hammaste nihkumine hambakaares ja hambumusanomaaliad.

Terviseprobleemid. Kui patsiendil on sageli nohu või kõrvapõletik ja teda pole varem uuritud, siis on sihipärane suunata patsient perearsti vastuvõtule, kes siis omakorda otsustab kõrva-nina-kurguarsti konsultatsiooni vajalikkuse üle. Näiteks kui adenoid eemaldati lapsel kolmandal eluaastal, siis oleks suuhingamine pidanud muutuma ninahingamiseks ja normaalne lihastoonus aitama kaasa lõualuude normaalsele kasvule. Kui aga adenoid eemaldati alles kuuendal eluaastal, siis pidi laps väga kaua suu kaudu hingama ja eeldatavasti on tegemist ülalõua kitsenemisega koos alalõua distaalse asendiga.

Kui patsiendil on ükskõik missugune skeletiluid puudutav probleem, siis pakub see huvi ka ortodondile, et mõista, kas see mõjutab ka lõualuude kasvu ja arengut.

Vaimupuudega isikute ravi on kas täiesti võimatu või eeldab niisuguste aparaatide kasutamist, millega patsient saab hakkama.

Allergia. Nikliallergia on metallbreketite kasutamise otsene vastunäidustus. Patsiendile sobivad niklivabad metallbreketid või mõnest muust materjalist breketid. Värvainete allergia korral on võimalik tellida individuaalselt valmistatud värvainetevabad akrüülist raviaparaadid.

Patsiendid, kelle allergia ei lase hingata korrektselt nina kaudu, ei saa hästi kasutada suust eemaldatavaid raviaparaate, mis eeldavad huulte sulgemist, näiteks müofunktsionaalsed ja funktsionaalsed aparaadid.

Traumad. Võivad põhjustada nii hammaste kui ka lõualuude kasvu probleeme.

Näiteks laps sõitis viiendal eluaastal kelguga vastu metallposti, siiani teda ravitud ei ole ja nüüd teismelisena tuleb esile näo parema ja vasaku poole erinevus. Lõualuude ebasümmeetrilise kasvu põhjuseks on viiendal eluaastal olnud liigesjätkemurd, mis on näha teismelise ortopantomogrammil ja kolju otseülesvõttel.

Motivatsioon. Otseselt me seda patsiendi käest ei küsi, vaid proovime määrata vestluse käigus. Kui patsient pöördus ise vastuvõtule, siis on ta enamasti motiveeritud ravi läbi tegema. Kui patsiendi suunas ravile spetsialist, siis võib olla ka nii, et kohusetundest tuli patsient küll vastuvõtule, kuid ei soovi siiski end ravida. Kõige halvem kombinatsioon on see, kui vanemad soovivad, et laps teeks läbi ortodontilise ravi, kuid laps ise seda ei soovi. Andke viimasel juhul palju selgitusi ja aega mõelda, siis on tulemus parem.

Üldine areng. Seda me otseselt ei küsi, vaid proovime kõrvutada patsiendi vastuseid tema vanusega ja püüame mõista, kas need on eakohased või mitte.

Elust enesest. Üliõpilane küsib kuueaastaselt poisilt: “Kas sa oled alaarenenud?”. Poiss mõtles sekundi ja vastas: “Ise oled loll!”.

Üldise arengu juures määrame ka kehalise arengu nii palju, kui on võimalik – kas patsient on keskmise kehapikkusega, liiga suur või väike.

Neelamistüüp. Lapselt pole mõtet küsida, kuidas ta neelab, kas keel vastu ülemisi hambaid või keel hammaste vahel. Täiskasvanudki ei oska sellele küsimusele vastata. Neelamistüüpi vaadake  hambumuse määramise ajal, paluge lapsel neelatada ja saategi vastuse teada. Logopeedilise ravi läbiteinud lapsed võivad teid ka siis ära petta, sest nad teavad, missugune peab olema keele asend neelatamise ajal. Lastega on kasulik lobiseda, et nende tähelepanu läheks tähtsatelt asjadelt kõrvale, ja siis on ka nende funktsioonid tavapärased ning te kuulete, kuidas laps valesti neelatab, neil on sageli sigmatism ehk S-tähe häälduse probleem.

Hingamisprobleemid. Küsida, kas laps on nina- või suuhingaja, pole samuti mõtet, pigem vaadake teda, kui ta teiega juttu ajab. Teadlikud lapsed teevad hambaarsti juures n-ö. pühapäevanäo, kui on meeles, et suu peab olema suletud. Jutuajamise ajal ja lapse mõtteid kõrvale juhtides näete, missugune on huulte tavapärane asend. Mõned lapsevanemad siiski ütlevad ka ise, et lapse suu on pidevalt lahti.

Ortodondile on see teadmine tähtis, sest suu kaudu hingaval lapsel on alalõug tagumises asendis ja põskede lihased vajutavad ülalõuga külgedelt kitsamaks.

Kõnedefektid, logopeediline ravi. Väga paljud lapsed on käinud lasteaias logopeedilisel ravil ja nad mäletavad hästi, millist tähte nad treenisid. Kui kõnedefekt on ikka alles, tuleb laps saata logopeedilisele ravile, et korrigeerida keele töö suus. Kõik ikka selleks, et ortodontilise ravi tulemus oleks hea ja ka püsiks.

Kahjulikud harjumused. Lapsevanemad tavaliselt räägivad, kas laps imes kaua lutti või pöialt. Teismelised näiteks ei pruugi tahta midagi sellist enda kohta tunnistada. Täiskasvanud jällegi ei pruugi mäletada. Ortodontiline ravi on edukas, kui patsiendil ei ole kahjulikke harjumusi.

Anamneesi võtmine on tegelikult päris suur kunst. Arst peab oskama valida patsiendile sobiva kõnemaneeri ja jutu keerukuse. Lihtne reegel on see, et ei tohi kasutada keerulisi erialaseid termineid, patsient ei saa sellest aru. Harjutage anamneesi võtmist näiteks oma sõprade peal, kes on ametilt näiteks õmbleja või pangatöötaja. Tuletage meelde oma visiiti mõne eriarsti vastuvõtule, kas teile oli kõik arusaadav või pidite midagi üle küsima, sest arsti jutt oli liiga keeruline.

Tehke end arusaadavaks igale patsiendile!