2.6. Nõuded alustäidisele

Kõik isoleermaterjalid ja alusmaterjalid asetatakse kaviteeti nii, et need ei ulatuks kaviteedi servadele. Erandiks on II klassi kaviteedi puhul kasutatav kihiline tehnika. Kaviteedi servad peavad olema kaetud täidismaterjaliga, sest pulbi isolatsiooniks ja aluseks kasutatavad materjalid, mis puutuvad kokku suukeskkonnaga, alluvad sülje lahustavale mõjule. Tagajärjeks on mikroobide sissepääs dentiinikoesse ja edasi pulbiõõnde.

Isolatsiooniks kasutatavad materjalid ja alusmaterjalid võib valmistada enne matriitsi asetamist hambale (interproksimaalsel paikneva kaviteedi puhul). See annab parema nähtavuse ja võimaldab vajadusel juhuslikult kaviteedi äärtele sattunud alusmaterjali eemaldamist.

Ionomeerse alusmaterjali kasutamisel on võimalik valida keemiliselt kõvastuva ja valguskõvastuva klaasionomeertsemendi vahel. Ükskõik millist või mis tüüpi alusmaterjali kasutatakse, peab see enne happetöötlust ja täidise asetamist olema lõplikult kõvastunud.

Keemiliselt kõvastuva klaasionomeeri tööaeg on pikem. Keemiliselt kõvastuv klaasionomeerialus dehüdreerub kuivades ning võib praguneda (mikropraod). Soovitatakse eelistada valguskõvastuvat materjali, kuna see ei ole nii tehnikatundlik. Vaiguga tugevdatud ionomeer (valguskõvastuv monomeer või kompomeeer, vastavalt ionomeeri ja komposiidi osakaaluletäidismaterjalis) on suhteliselt madala pH väärtusega, kuid see neutraliseerub kõvastudes. Valguspolümerisatsioon kiirendab seda protsessi.

Adhesiivsüsteemide arenguga on näidustus ja vajadus alusmaterjali kasutamiseks järjest vähenenud. Kaasaegsed sidussüsteemid sulgevad dentiinituubulid ning annavad pulbile piisavalt kaitse restauratiivse täidismaterjali keemilise mõjutuse eest.

Alusmaterjali kasutamine on põhjendatud eelkõige suurte, mälumisrõhule alluvate restauratsioonide, sügavate, pulbi lähedusse ulatuvate kaviteetide ning avarate dentiinituubulitega hammastel (lastel ja noortel).