2.4. Alustäidis

Alusmaterjali kasutamise vajadus või mittevajadus ei ole lõplikult määratletud. Varasematel aegadel peeti täidismaterjale pulbile toksiliseks ja seetõttu kasutati sügavamates kaviteetides alusmaterjale.

1980ndatel tehtud laialdased uuringud näitasid, et põletikku tekitavad pulbikoesse tunginud bakterid. Nüüdseks tunnistatakse, et pulbi isoleerimisel on esmase tähtsusega bakteritega saastumise vältimine ja vähesem osa on madala pH-ga materjali ärritaval toimel.

Kaviteedi ja pulbiõõne vahele jääv dentiinikoe kiht kaitseb pulbikude edukalt ärrituste eest. Siiski avatakse prepareerimisel dentiinituubulid, kus kapillaaarjõudude toimel tekib väljapoole suunduv vedeliku vool, mis ärritab närviretseptoreid ja põhjustab pulbiärrituse ja valureaktsiooni.

Ühist üldtunnustatud reeglit alusmaterjali kasutamisel ei ole. Pigem määrab alusmaterjali kasutamise kahjustuse ulatus, kaviteedi paiknemine ja kasutatav täidismaterjal ning hambaarsti harjumustel ja kliinilisel kogemusel põhinev uskumus.

Universaalset soovitust ei saa anda juba seetõttu, et kasutatavate materjalide hulk ja nende omavaheline sobivus on väga erinevad. Alusmaterjali kasutamist loetakse põhjendatuks, kui karioosne kahjustus ulatub sügavale, pulbi lähedusse ja sekundaarne dentiin ei ole veel moodustunud. Sellisel juhul on alusmaterjalikiht õigustatud, tugevdades õhukest dentiinikihti sekundaardentiini moodustumiseni. Sügavamates kaviteetides sobib alusmaterjalina kasutada eelkõige klaasionomeertsementi või siis tsinkfosfaati.

Esimesel fotol näed aksiaalses seinas sügavat karioossset kahjustust. Teisel fotol on eelnimetatud ala kaetud klaasionomeertsementalusega. Pane tähele, et enamasti välditakse aluskihi asetamist kaviteedi äärtele. Teatud tehnikate puhul (avatud kihilise täidise puhul) on see lubatud. http://www.dentaleconomics.com/articles/print/volume-100/issue-7/columns/ask-dr-christensen.html

Alusmaterjale kasutatakse eeskätt juhtudel, kus äärelekke oht on suur – suured, ulatuslikud, mälumisrõhku kandvad täidised. Parimaks alusmaterjaliks on klaasionomerrtsement. Seda eeskätt tänu oma heale seostuvusele dentiinikoega (Näiteks kaltsiumhüdroksiidil selline omadus puudub – see kitsendab tema kasutamist alusmaterjalina).

Soovitatav alusmaterjali kihi paksus on 1-2 mm, Arvestada tuleb, et lõpliku restauratiivse täidismaterjali jaoks jääks piisavalt ruumi (vähemalt 1-2 mm).

Hamba ristlõikel on näha pulbiõõne kõrgemale ulatuv osa -pulbisarv. Sügava kaviteedi ja pulbiõõne vahele jääb veel piisavalt dentiini. Seetõttu pulpi eraldi isoleeritud (nt kaltsiumhüdroksiidiga) ei ole, vaid kaviteedi põhja on asetatud  õhuke alustäidise kiht (heledam viirg kaviteedi põhjas). Ülejäänud kaviteet on täidetud komposiidiga (pruunikam).  Alustäidis võiks ulatuda maksimaalselt emaili-dentiini piirini, et täidismaterjalile jääks piisav paksus mis mälumisrõhule vastu peab.  http://www.dentalaegis.com/ida/2011/06/glass-ionomer-cements-history-and-current-status