2.2. Klaasionomeertsement

Klaasionomeertsement on üks täidismaterjali liikidest, mida kasutatakse enamasti piimahammaste ning hambakaela piirkonnas asetsevate kaarieskahjustuste raviks. Samuti aluskihina sügavamates kaviteetides, isoleerimaks pulpi täidismaterjalist.

Klaaasionomeertäidis on koesõbralik, dentiiniga hästi ühilduv materjal. Tema puudusteks on rabedus ja kiire kulumine. Seetõttu ei sobi seda kasutada mälumispindadel. Enamasti on materjali värvivalik piiratud ja seda ei kasutata esihammaste nähtavatel pindadel.

Klaasionomeertsement on polüakrülaattsementide rühma tuntuim esindaja. Adhesiivsete süsteemide kasutamine tsementidena sai alguse alles 1970ndatest aastatest, mil materjali arendamist alustas dr D.S.Smith Manchasterist. Polüakrülaattsementide eelis on hea adhesioon, seda nii emaili kui dentiiniga ning isegi metallidega.

Klaasionomeertsement arendati välja oma eelkäiiate baasil, otsides materjali, millel oleks madalam toksilisus, hea adhesiivsus ja eeshammaste taastamiseks sobiv esteetilisus.

Klaasionomeertsemente võib kasutamise alusel jaotada kolmeks:

• Sidusmaterjalid
• Täidismaterjalid
• Materjalid kaviteedi töötlemiseks ja silandid

Materjali kõvastumine toimub keemiliselt, happe-alus reaktsioonil, mis kliiniliselt on oluline lühiajalise pulbikoe ärrituse läbi. Sidusainetes on klaasiosakesed väikese läbimõõduga, et võimaldada õhukese tsemendikihi teket. Pulbiärrituse vähendamiseks ei soovitata tsementeerimisel avaldada liigset survet, mille tagajärjel tsement dentiinikanalitesse surutakse.

Klaasionomeersed täidismaterjalid ei ole võrreldavad komposiitmaterjalide esteetikaga ja seetõttu ei sobi nad suurte, nähtavate emailipindade taastamiseks. Kuna tegemist on keemiliselt kõvastuva materjalidega, tuleb kogu kasutatav restauratiivne materjal viia kaviteeti ühe korraga ja koheselt vormida. Lõplik pinnaviimistlus tehakse ööpäev hiljem, peale materjali lõplikku kõvastumist.