2. Hamba-lõualuusüsteemi anomaaliate profülaktika

Sissejuhatus

Millist anomaaliat soodustab pöidla imemine?

Millist anomaaliat soodustab suu kaudu hingamine?

Miks lapsed on vanemate nägu?

Hamba-lõualuusüsteemi anomaaliaid on kirjanduse andmetel 35-70% lastest ning need võivad olla kaariese ja hammaste tugikudede olulisteks ja reaalseteks riskifaktoriteks, samuti on häiritud lapse esteetiline välimus. Kuna koolilaste hulgas on anomaaliate profülaktika väheefektiivne, siis peavad töö keskpunktis olema koolieelikud. Hambaarsti peamiseks ülesandeks on saavutada kõigi isikute koostöö, kes vastutavad lapse tervise ja kasvatamise eest. Anomaaliate profülaktika on meetmete kompleks, et ära hoida, varakult selgitada ja kõrvaldada riskifaktorid. Järgnev informatsioon on lapsevanemate ja pedagoogide meditsiiniteadmiste parandamiseks. Pakutava õppematerjali lihtsamaks rakendamiseks praktikas on profülaktikavõtted toodud anomaaliate tekke aja ja lapse vanuseperioodide kaupa. Tinglikult võib hamba-lõualuusüsteemi anomaaliaid jagada tekke aja järgi:

• pärilikud;
• kaasasündinud;
• omandatud.

Pärilike anomaaliate profülaktika

Pärilikkusfaktorid mõjutavad inimest kogu elu. Pärandatakse hamba-lõualuusüsteemi ehituse patoloogia tunnus (vahe ülemiste keskmiste lõikehammaste vahel, vahed hammaste vahel, puuduvad hambad, liigsed hambad, huule-suulaelõhe, näo-lõualuude keerulised sündroomid või lõualuude ja kogu näoskeleti kasvumudeli geneetiline programm (N: väike alalõug või suur alalõug).

Pärilike anomaaliate profülaktika võib jagada:

1. massiliseks ja
2. individuaalseks.

1. Massiline profülaktika: keskkonnakaitse, näiteks radioaktiivsuse taseme langetamine tuumakatsetuste keelustamisega, ravimpreparaatide toime uuring inimorganismile; suguelundite kaitse röntgenuuringute ajal, töötingimuste parandamine kahjulike ainetega kokku puutuvatel töötajatel; inimeste teavitamine geneetilistest probleemidest.

2. Individuaalne profülaktika vältimaks ükskõik millist anomaaliaga lapse sündi. Seda tehakse meditsiinilis-geneetilise konsultatsiooniga. Sinna on otstarbekas suunata perekondi, kus on juba anomaaliaga laps, lapsevanemaid, kellel on enestel anomaalia ja kes planeerivad perekonda last, ja ka küllalt eakaid tulevasi lapsevanemaid, et hinnata võimalikku riski. Samuti võiksid sinna pöörduda emad, kes tarvitasid vahetult enne rasedust või raseduse alguses tugevatoimelisi ravimeid või said röntgenkiiritust või põdesid mingit infektsioosset haigust. Arst-geneetik saab hinnata riski astet, kas veel sündimata lapsel võib esineda anomaalia või mitte. Tänapäeval on võimalik hinnata ka loote seisundit.

Kaasasündinud anomaaliate profülaktika

Riskifaktoriteks nimetatakse selliseid faktoreid, mis iseenesest pole võimelised esile kutsuma haigust, kuid võivad olla ühe või teise haiguse patoloogiliste mehhanismide otsesteks või kaudseteks põhjustajateks või käivitajateks.

Loote arengu perioodis toimivad lootesse sünnieelsed, sündimise ajal toimivad ja vastsündinu faktorid.

Oma struktuurilt, iseloomult ja toime jõult lapse organismisse on see riskifaktorite grupp erakordselt keeruline. Ta sisaldab: ema organismi ebasoodsat seisundit, mis on seotud rasedusega (raseduse katkemise oht, rasedustoksikoosid), ekstragenitaalsed haigused, mis on tekkinud nii raseduse ajal kui ka enne seda, ebasoodne akužöör-günekoloogiline anamnees (anamneesis on katkenud rasedused, abordid, verejooksud, enneaegsed sünnitused jne.), väliskeskkonna ebasoodsate faktorite toime raseda organismisse, töö-, puhkuse-, ja toitumisrežiimi mittejälgimine, kahjulike ainete sattumine raseda organismi. Sageli on tegemist mitme faktori üheaegse toimega. Nimetatud faktorite lõplik toime lootesse võib olla mitmesugune: loote arengu peetus, enneaegsus, raske sünnitus, peaaju trauma, peaaju verevarustuse häired jne.

Kõik lapsed ülalnimetatud kõrvalekalletega kuuluvad kõrge riskigrupi rühma. Arvestades, et neile on iseloomulik stomatoloogiliste haiguste, sealhulgas hambumuseanomaaliate suur intensiivsus ja levik, on suur tähtsus ema- ja lapse tervisekaitsesüsteemi täpsel organisatsioonil, mis näeb ette hambaarsti aktiivse osalemise. Lapsevanematele on tarvis selgitada tervete eluviiside tähtsust.

On oluline, et naistenõuandlas töötav hambaarst ei tegeleks üksnes rasedate stomatoloogiliste probleemide profülaktika ja raviga, vaid suurendaks rasedate teadmisi tulevase lapse stomatoloogiliste anomaaliate vältimiseks. On vaja saavutada, et iga naine saaks aru hambaarsti poole pöördumise vajadusest ja tähtsusest lapse esimesel eluaastal, kui rasedus kulges raskustega, laps sündis väikese kehakaaluga või olid raskused sünnitamisel, s.t. kui on kõrge mitmesuguste haiguste, sealhulgas stomatoloogiliste risk.

Omandatud anomaaliate profülaktika sünnist kuni kõikide piimahammaste lõikumiseni

Profülaktikavõtted:

• õige toitmisviis;
• pea asendi korrigeerimine une ajal;
• lapsele sobiva päevareziimi järgimine;
• üldhaiguste vältimine;
• keelekida plastika,
• lõualuude liigse kasvu pidurdamine,
• kahjulike harjumuste kõrvaldamine;
• varajane suuõõne hügieen ja hammaste ravi;
• piimahammaste lõikumise jälgimine,
• varakult õige rühi kujundamine

Vastsündinud lapsel on alalõug ülalõuast kuni 15 mm tagapool, see on füsioloogiline vajadus, sest selline alalõua asend kergendab sünnitust ja vähendab trauma võimalikkust liikuvale alalõuale. Imemisel saab alalõug funktsionaalse koormuse, mis soodustab alalõua kasvu. Loomulik e. rinnaga toitmine on hamba-lõualuusüsteemi organite ja lihaste harmooniliseks arenguks optimaalne. Kunstliku toitmise korral tuleb jälgida, mitte ainult vajalike toitainete hulka, mineraalsoolade ja vitamiinide olemasolu, vaid ka tingimusi, mis peaksid olema lähedased loomuliku toitmise puhustele: laps peab alalõuga ette lükkama ja tegema seda mõningase jõukuluga. Alalõua liigutused loovad funktsionaalse ärrituse ja mõjustavad alalõua, miimiliste, mälumis- ja keele lihaste arengut. Kunstliku toitmise korral, kui pudel on vertikaalses asendis ja lutt suure avausega, ei pea laps tegema alalõuaga liigutusi ja viimane jääb arengus maha. Kui pudel asetatakse padjale, et laps saaks ise toitu kätte, võivad tekkida lõualuude ühepoolsed deformatsioonid. Selline deformatsioon võib tekkida ka pudeli survest. Kunstlikult toitmisel tuleks kindlasti kasutada paksendiga lutti, mis välistab pudeli surve lõualuudele. Lutil peaks olema väike avaus, et laps imedes pingutaks, rakendaks jõudu, see on vajalik alalõua normaalseks kasvuks.

Lõualuude vahekord peaks normaliseeruma 6.-8. elukuuks, kui lõikub esimene piimahammas. Kui alalõug pole siiski ettepoole nihkunud, võib imikule panna pea alla kõrgema padja. Kui alalõug on liialt ees, siis peaks peaalune olema madal või laps peaks magama sootuks ilma padjata. Ühepoolsete deformatsioonide vältimiseks peaks jälgima, et laps ei magaks, rusikas põse all.

Vastsündinu perioodil tuleks täita kindlasti kõiki hügieeninõudeid, jälgida öö ja päeva unereziimi, viibida lapsega värskes õhus, küllaldaselt ja õigesti toita. Dietoloog määrab nii ema kui lapse õige toidurežiimi.

On teada, et mitte ükski varajases lapseeas põetud üldhaigus ei avalda otsest mõju lõualuude arengule ja kasvule, mis tingiks ühe või teise patoloogilise hambumuse formeerumise. Seejuures loovad paljud esimese eluaasta jooksul põetud haigused, toimides organismi erinevatele süsteemidele (immuun-, hingamis-, ainevahetus-, seedimissüsteem jne.) soodsa fooni hambumusanomaaliate formeerumiseks. Sellisteks haigusteks on rahhiit, hingamissüsteemi kroonilised haigused, mao-sooletrakti haigused, endokriin- jt. haigused.

Tuleb kõrvaldada sellised arenguanomaaliad, mis omakorda võivad olla hambakaarte või lõualuude deformatsioonide põhjuseks, näiteks lühike keelekida.

Lühike keelekida

Sünnitusmajas kontrollib lastearst vastsündinu keelekida kinnitust ja vajadusel tehakse esimestel elupäevadel keelekida plastika. Selgitatakse kaasasündinud patoloogiad, näiteks huule-suulaelõhe. Lapsevanematele selgitatakse, kuidas hooldada patoloogiaga last ja ortodondid võtavad need lapsed kohe dispanseersele jälgimisele.

Suurem osa kaasasündinud anomaaliatest on võimalik selgitada kohe pärast lapse sündi. Kuid esimesed sümptomid võivad tulla ilmsiks ka mõne aja möödudes, näiteks alalõua ülemäärane pikkus päriliku vormi korral.

Hamba-lõualuusüsteemi anomaaliaid esilekutsuvad kahjulikud harjumused on:

• harjumus imeda sõrmi, huuli, põski, esemeid, keelt;
• funktsioonianomaaliad: suuhingamine, neelamistüüp kui keel toetub eeshammaste vahele, kõnedefektid, häirunud mälumisfunktsioon (näiteks: närib ainult ühe suupoolega või esihammastega);
• rühihäired.

Kahjulike harjumuste korral tekivad lõualuude kindlates piirkondades pidevad funktsionaalse ärrituse või pidurduse kolded ja tulemuseks on lõualuude ebaühtlane kasv.

Imemisfunktsiooni häired jagatakse viieks kliiniliseks variandiks:

• imemise täielik häirumine või võimetus imeda;
• loid imemine;
• rahuldamata imemine;
• pikaajaline imemine;
• väärastunud imemine.

Täielik imemisfunktsiooni häire võib olla tugevalt enneaegsetel lastel koos raske näo-lõualuupiirkonna arenguhäirega. Selliseid lapsi toidetakse esimestel elupäevadel sondi kaudu, samaaegselt stimuleeritakse imemisrefleksi tühja lutiga. Seejärel minnakse üle lutipudelist toitmisele ja alles 2.-3. elunädalal rinnaga toitmisele. Sageli eelistavad lapsed suu ringlihaste puudulikkuse tõttu süüa lutist.

Loiule imemisele on iseloomulik aktiivse imemisrefleksi nõrgenemine, kuigi laps saab imeda. Esineb laste järgmistel juhtudel. Väike sünnikaal, ninahingamistakistus ninakäikude väljendunud kitsenemisest või kaasasündinud adenoididest. Need lapsed eelistavad samuti süüa lutipudelist.

Rahuldamata imemine seisneb selles, et pärast toitmist tunneb laps vajadust imeda, vaatamata tekkinud täiskõhutundele, mistõttu ei saa kaua uinuda, teeb huultega imemisliigutusi. Peamiseks põhjuseks on imemisfunktsiooni häirumine: toidu kiire kättesaamine, energiline imemine. Kui imemist ei normaliseerita, hakkab laps imema sõrmi, rusikat, esemeid. Profülaktikaks antakse lapsele pärast rinnaga toitmist imeda tühja lutti, kunstliku toitmise korral peaks lutt olema väikese avausega.

Pikaajaline imemine on põhjustatud imemisrefleksi mitteõigeaegsest kustumisest, mistõttu laps imeb lutti rohkem kui üks aasta. Põhjuseks on vale lutist võõrutamine, ülemäärane luti kasutamine. Pikaajalise imemise peamine profülaktikavõte on selgitustöö rasedate ja lapsevanemate hulgas.

Väärastunud imemine väljendub harjumuses imeda sõrmi, rusikat, keelt ja esemeid. Põhjuseks on imemisinstinkti rahuldamatus: ema ja lapse tiheda psüühilise ja füüsilise kontakti puudumine, sageli täheldatud kunstliku toitmise korral; lapse puudulik valmisolek koolieelsesse lasteasutusse minekuks: ei oska mängida eakaaslastega, pole harjutatud magamis-, ärkamis- ja toitmisreziimiga, pole võõrutatud lutist, ei oska lusikast süüa; laps on koolieelsest lasteasutusest väsinud, kurnatud läbimõtlemata mängude ja tegevuse organiseerimisest, halvast valgustusest, liigsest närvisüsteemi koormusest; kesknärvisüsteemi kaasasündinud patoloogiast, sünnitrauma, rasked üldhaigused varajases lapseeas, lahkhelid perekonnas jne. Väärastunud imemise profülaktikameetmed: anda lapsele pärast sööki tühja lutti, kui soovib veel imeda; teha rinnaga toitmise vajalikkuse selgitustööd; kui last toidetakse kunstlikult, on kohustuslik ema kohalolek lapse toitmise ajal lapse esimestel elunädalatel; õigeaegne lapse ettevalmistamine koolieelsesse lasteasutusse minekuks; mängude ja ürituste hügieeni kontroll lasteasutustes; normaalse psühhokliima loomine perekonnas.

Sõrmede, rusika ja esemete imemise harjumuse võõrutamine sõltub lapse vanusest. Imikuperioodis kasutatakse tihedat mähkimist, spetsiaalseid kindaid vett eemaletõukavatest materjalidest, kinniste varrukatega särke ja jakke, ogadega kummikindaid, vanematel lastel papist küünarliigeselahaseid, veenmist, juhtida lapse tähelepanu imemisest kõrvale huvitava mängu või tegevusega, sagedased jalutuskäigud, karastamine, spordiga tegelemine. Eelnimetatud meetmete ebaefektiivsuse korral spetsiaalsed ortodontilised seadeldised.

Ninahingamistakistuse korral konsulteerida kurgu-nina-kõrvaarstiga, ninahingamise harjutamiseks on võimalik kasutada spetsiaalselt selleks otstarbeks valmistatud seadeldisi. Võimalikult varakult tuleb hakata tegelema väikelapse suuõõne hügieeni ja piimahammaste raviga.

Piimahammaste raskendatud lõikumise korral teha alveolaarjätkete massaaži. Jälgida piimahammaste lõikumise järjepidevust ja asendit hambakaares.

Väljendunud hambumusanomaaliatega piimahammaskonnaga lapsed võiksid pöörduda ortodondi poole.

Otstarbekas on kujundada varakult õiget rühti sportlike mängude kaudu.

Ajutise hammaskonna periood

 Profülaktikavõtted selles vanuseperioodis:

• suuõõne hügieen ja hammaste ravi;
• huulekida ja keelekida plastika;
• kulumata piimahammaste lihvimine;
• proteesimine;
• funktsioonianomaaliate kõrvaldamine;
• võitlus kahjulike harjumustega.

Hamba-lõualuusüsteemi kõrvalekaldeid saab jagada kahte rühma:

• kudede ja organite struktuuri häired,
• funktsioonianomaaliad.