Vaino Vahing

Vaino Vahing (15. II 1940 – 23. III 2008) oli eesti prosaist, näitekirjanik ja psühhiaater, üks nn kuuekümnendate põlvkonna eredamaid esindajaid nii kirjanduses kui teatris.

Sündis Aravu külas (praegu Põlvamaal Räpina vallas) väiketaluniku pojana. Õppis 1946-1950 Aravu ja 1950-1954 Mehikoorma algkoolis ning 1954-1957 Tartu meditsiinilises keskkoolis, mille lõpetas kiitusega. 1957-1963 õppis Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. 1963-1965 töötas Viljandi lähedal Jämejala psühhoneuroloogiahaigla arstina, osakonnajuhatajana ning peaarsti asetäitjana; 1965-1967 Tartu psühhoneuroloogiahaiglas psühhiaatrina; 1967-1975 oli samas haiglas kohtupsühhiaatria ekspert. 1971 kaitses Tartu Ülikoolis kandidaadikraadi psühhiaatria alal. 1975-1981 töötas Tartu Ülikooli psühhiaatriakateedris dotsendina, kus õpetas muu hulgas psühhiaatriat, kohtupsühhiaatriat, psühhoteraapiat, psühhohügieeni ja narkoloogiat. Pärast seda oli vabakutseline kirjanik. Avaldas artikleid eksperimentaalsest ja kliinilisest psühhofarmakoloogiast. 1975 sai uurimiskollektiivi liikmena Nõukogude Eesti preemia tööde eest psühhofarmakoloogia alal. Oli 1969-1979 abielus kirjanik Maimu Bergiga.

Vahingu kirjandusliku tegevuse kõige intensiivsem aeg langeb 1960. aastate lõppu ja 1970. aastate esimesse poolde. Esimesed jutud ilmusid Vahingul 1967. aastal ajakirjas Noorus, 1967 ja 1968 aastal võitis Nooruse kirjandusvõistlusel II preemia. 1970-1976 ilmus Vahingul neli proosakogu. Hiljem kirjutatu on koondatud raamatusse “Machiavelli kirjad tütrele” (1990).

Vahingu loomingut iseloomustab kompromissitu isikliku läbitunnetatuse nõue, loomingu ja elu lahutamine oli talle vastuvõetamatu. Selle tulemusena on tema looming tugevalt autobiograafiline, teisalt aga tingis see asjaolu vajaduse kõike eraelus juhtuvat käsitleda loomingulisena. Mitmed Vahinguga kokku puutunud inimesed kirjeldavad tema käitumist igapäevaelus teatraalsena. Vahing kasutas oma loomingus oma professionaalset töökogemust psühhiaatrina, samuti väljendub Vahingu huvi psühhoanalüüsi – Freudi, Jungi, Adleri jt – vastu. Eesti kultuuris on legendaarseks muutunud Vahingu ja ta abikaasa Maimu Bergi korteris Tartus Nõva tänaval tegutsenud salong, milles sotsialiseerus arvukalt tolleaegseid noori intellektuaale ja loomeinimesi. Vahing innustas salongi külastajaid osalema nn Spielis, mis ühelt poolt tähendas erinevaid rollimänge, teisalt just püüdu pääseda kehtivate sotsiaalpsühholoogiliste rollide taha, isiksuse tuumani. Nõva tänava salongi pingelisi suhteid vaadeldakse Vahingu ja Madis Kõivu romaanis “Endspiel. Laskumine orgu” (1988).

Vahingu looming tekitas palju poleemikat, mõned kriitikud süüdistasid seda ebaeetilisuses. Tema lühiproosapala “Etüüd” (1968) näiteks kirjeldab meestegelase jõhkrat vägivalda naise kallal kevadisel väljasõidul loodusesse. Tema novell “Machiavelli kirjad tütrele II” (1981), mis põhineb Vahingu suhtlusel oma 1974. aastal sündinud tütrega, võitis Tuglase novelliauhinna.

Samuti 1960. aastatel tekkis Vahingul kirg teatri vastu. Ta suhtles tihedalt tolleaegse teatriuuenduse kesksete tegelaste Mati Undi, Paul-Eerik Rummo, Evald Hermaküla jt-ga. Tema tuntumate draamade hulka kuuluvad “Suvekool” (1976), “Mees, kes ei mahu kivile” (monoetendus Jaan Oksast, 1976), “Potteri lõpp” (2002) ja “Faehlmann” (koos Madis Kõivuga, 1984, Smuuli kirjanduspreemia 1983). “Mehe, kes ei mahu kivile” peaosa mängis Vahing ise. Ta mängis näitlejana olulisi rolle ka filmides “Võsakurat” (1976), “Tuulte pesa” (1979) ja “Corrida” (1982). Vahing tegutses ka modellina. 1972-1973 Vahing koostas ja trükkis viis numbrit käsikirjalist teatrialmanahhi Thespis, olles ka paljude artiklite ja retsensioonide autoriks. Thespis levis samizdatina laialt ning osutus teatriuuenduse seisukohalt oluliseks.

Alates 1980. aastate keskpaigast Vahingu loomeind rauges. Ta pidas alates 1963. aastast päevikut ning elu lõpuperioodil keskenduski peamiselt oma mahukate päevikute korrastamisele ja publitseerimisele. Tema “Päevaraamat” (2006), “Päevaraamat II” (2007) ning “Noor Unt” (2004) kujutavad halastamatu aususega autori pürgimusi loomingulise autentsuse poole ning heitlusi iseenda, argimurede, sõprade, kolleegide ning alkoholiga. Päevikute ilmumine põhjustas neis käsitletud asjaosaliste proteste, kuid kujunes kirjandussündmuseks.

Vahingu tegevus viljaka esseisti ja kriitikuna aitas kaasa psühhoanalüüsi klassikute, psühhiaatrite Vladimir Tšiži ning Juhan Luiga, kirjanik Jaan Oksa jpt taasavastamisele eesti vaimuelus.

S. V.

Raamatud eesti keeles

Lühiproosa
Lugu. Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 1970, 48 lk. [Jutustus. Järgnevad trükid: 1976, 1995.]
Kaemus. Jutukogu. Tallinn: Eesti Raamat, 1972, 124 lk. [Sisu: ‘Kaks nimetut laulu’, ‘Sving’, ‘Meeter riiet tüdrukule’, ‘Tundeline teekond Tartust Vilniusse’, ‘Raport’, ‘Piletid ja kavalehed’, ‘Idee omanikud’, ‘”Federation Proceedings”‘, ‘Ordinaator’, ‘Kaemus’, ‘Portree’, ‘Kättemaks’, ‘Isale’, ‘Jutt’, ‘Etüüd’, ‘Pan Pavlicek ja teised’, ‘Vägistaja’, ‘Morton’, ‘Treskold’, ‘Dialoogi kolm surma’, ‘Laenatud flööt’, ‘Proosa ‘.]
Sina. Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 1973, 52 lk. [Jutustus. Järgnevad trükid: 1976, 1995.]
Näitleja. Jutte ja näidendeid. Tallinn: Eesti Raamat, 1976, 228 lk. [Sisu, jutud: ‘Lugu’, ‘Sina’, ‘Tundmatusse linna’, ‘Ei tea kust tulnu’, ‘Pimedad ja kurdid taldrikud’, ‘Kunstniku trahvikviitungid’, ‘Manöövrid’, ‘Hommik’, ‘Epigooni kodune ball’, ‘Kellega veedad sa jaaniöö?’, ‘Alevisse’, ‘Tundmatusse linna’, ‘Ralli’, ‘Pžebotš’, ‘Retsensioon’, ‘Näitleja’; näidendid: ‘Mees, kes ei mahu kivile’, ‘Suvekool’.]
Machiavelli kirjad tütrele. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, 131 lk. [Sisaldab näidendit ‘Pulmad’.]
Kaunimad jutud. Tartu: Ilmamaa, 1995, 311 lk. [Sisu: ‘Etüüd’, ‘Lugu’, ‘Kaks nimetut laulu’, ‘Sving’, ‘Meeter riiet tüdrukule’, ‘Tundeline teekond Tartust Vilniusse’, ‘Raport’, ‘Piletid ja kavalehed’, ‘Idee omanikud’, ‘”Federation proceedings”‘, ‘Ordinaator’, ‘Kaemus’, ‘Portree’, ‘Kättemaks’, ‘Isale’, ‘Jutt’, ‘Pan Pavlitšek ja teised…’, ‘Vägistaja’, ‘Morton’, ‘Treskold’, ‘Dialoogi kolm surma’, ‘Laenatud flööt’, ‘Proosa’, ‘Sina’, ‘Ei tea kust tulnu’, ‘Pimedad ja kurdid taldrikud’, ‘Kunstniku trahvikviitungid’, ‘Manöövrid’, ‘Hommik’, ‘Epigooni kodune ball’, ‘Kellega veedad sa jaaniöö’, ‘Tundmatusse linna’, ‘Alevisse’, ‘Ralli’, ‘Pžebotš’, ‘Näitleja’, ‘Kitarrist’, ‘Mängurid’, ‘Viieteistkümnenda kuupäeva novell’, ‘Kunstnik’, ‘Kirjanik’, ‘Machiavelli kirjad tütrele’, ‘Alasti habemenuga’.]
Meeter riiet tüdrukule. Tallinn: Tänapäev, 2023, 259 lk. [Sisu: Etüüd ; Lugu ; Sving ; Meeter riiet tüdrukule ; Raport ; Ordinaator ; Kättemaks ; Isale ; Jutt ; Pan Pavlitšek ja teised ; Vägistaja ; Morton ; Sina ; Ei tea kust tulnu ; Pimedad ja kurdid taldrikud ; Kunstniku trahvikviitungid ; Alevisse ; Ralli ; Pžebotš ; Näitleja ; Viieteistkümnenda kuupäeva novell ; Machiavelli kirjad tütrele ; Alasti habemenuga.]

Näidendid
Näitleja. Jutte ja näidendeid. Tallinn: Eesti Raamat, 1976, 228 lk. [Sisu, jutud: ‘Lugu’, ‘Sina’, ‘Tundmatusse linna’, ‘Ei tea kust tulnu’, ‘Pimedad ja kurdid taldrikud’, ‘Kunstniku trahvikviitungid’, ‘Manöövrid’, ‘Hommik’, ‘Epigooni kodune ball’, ‘Kellega veedad sa jaaniöö?’, ‘Alevisse’, ‘Tundmatusse linna’, ‘Ralli’, ‘Pžebotš’, ‘Retsensioon’, ‘Näitleja’; näidendid: ‘Mees, kes ei mahu kivile’, ‘Suvekool’.]
Vaino Vahing, Madis Kõiv, Faehlmann. Keskpäev. Õhtuselgus. Näidend stseenides. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, 127 lk. [2. trükk: Madis Kõiv, Näidendid I. Tartu: Akkon, 2006, 503 lk.]
Machiavelli kirjad tütrele. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, 131 lk. [Sisaldab näidendit ‘Pulmad’.]
Katrin Kaasik-Aaslav, Vaino Vahing, Teatriromanss. Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 2001, 72 lk.
Mängud ja kõnelused. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, 534 lk. [Sisu, näidendid: ‘Potteri lõpp’, ‘Suvekool’, ‘Mees, kes ei mahu kivile’, ‘Pulmad’, ‘Testament’, ‘Võlgu elu’, ‘Fiesta’, ‘Esimees’ (Vaino Vahing, Evald Hermaküla); Vahingut intervjueerisid: Joel Sang, Heino Ahven, Kärt Hellerma, Astrid Reinla, Erik Linnumägi, Aivo Lõhmus, Priidu Beier ja Valle-Sten Maiste.]

Romaan
Madis Kõiv, Vaino Vahing, Endspiel. Laskumine orgu. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, 204 lk.

Artiklid, esseed, intervjuud
E me ipso. Ülestähendusi 1969-1987. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, 309 lk.
Mängud ja kõnelused. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, 534 lk. [Sisu, näidendid: ‘Potteri lõpp’, ‘Suvekool’, ‘Mees, kes ei mahu kivile’, ‘Pulmad’, ‘Testament’, ‘Võlgu elu’, ‘Fiesta’, ‘Esimees’ (Vaino Vahing, Evald Hermaküla); Vahingut intervjueerisid: Joel Sang, Heino Ahven, Kärt Hellerma, Astrid Reinla, Erik Linnumägi, Aivo Lõhmus, Priidu Beier ja Valle-Sten Maiste.]

Päevikud
Noor Unt. Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 2004, 173 lk. [Päevik ja kirjad. 2 trükk: 2016.]
Päevaraamat. I. Tallinn: Vagabund, 2006, 333 lk. [1968-1973.]
Päevaraamat. II. Tallinn: Vagabund, 2007, 277 lk. [1974-1984.]

Vaino Vahingu kohta
Vahing. Mälestusi Vaino Vahingust. Koostanud Külli Trummal. Tartu: Hermes, 2011, 335 lk. [Vahingut meenutavad Leonhard Lapin, Anne Kalling, Airi Värnik, Peeter Tulviste, Ingo Normet, Andres Ehin, Mati Unt, Jaak Rähesoo, Maimu Berg, Andres Ots, Andra Teede, Madis Kõiv, Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Paul-Eerik Rummo, Arvo Valton, Indrek Hirv, Jüri Arrak, Raivo Adlas, Tõnu Tepandi, Olev Remsu, Julia Laffranque, Tiia Kriisa, Alo Jüriloo, Tõnis Arro, Valdur Täll, Lembit Mehilane, Valle-Sten Maiste, Üllar Saaremäe, Joel Sang, Mart Trummal, Kalev Kudu. Kogumik sisaldab Vahingu kirju Ingo Normetile ja Maie Kaldale (koos adressaatide kommentaaridega) ning Vahingu loengut Eesti Raadio saates “Litter. Lapsepõlv ja kirjandus”, 2005.]