Mari Vallisoo

Mari Vallisoo (12. XI 1950 – 4. VIII 2013) on 20. sajandi lõpuveerandis esile kerkinud eesti luuletajatest üks kõige omanäolisemaid.

Vallisoo sündis Ida-Eestis Kodavere lähedal Sassukvere külas ning õppis Ranna 8-klassilise koolis ja Tartu 8. Keskkoolis. Vallisoo esimesed luuletused ilmusid Tartus õppimise ajal koolialmanahhis. Aastatel 1970–1973 õppis ta Tallinna majandustehnikumis, mille lõpetas insener-programmeerijana. Vallisoo töötas arvutustööde mehhaniseerimise instituudi Tartu osakonnas ning Tartu ülikooli loogika ja psühholoogia kateedris. 1983. aastal võeti ta kirjanike liidu liikmeks ning sellest ajast peale kuni surmani tegutses ta Tartus vabakutselise kirjanikuna.

Vallisoo neli esimest luulekogu kujundasid välja tema põhilaadi ning kinnitasid noore autori kuulumist eesti luule paremikku. Vallisoo ühendas oma loomingus sümbolismist lähtuva klassikalise traditsiooni ning rahvaluulega ja mütoloogiaga seotud pärimusliku kultuuri. Tihti oli tema varase luuleloomingu keskmes koduruum, kus argisus kohtus üleloomulike jõududega – ühelt poolt peegeldas tema luule igapäevast ümbrust, teiselt poolt oli see tugevalt kantud müüdilisest maailmatunnetusest. Arvustajad on märganud ka Vallisoo oskust siduda kõnelist rütmilisust ja kergust selgete meetriliste struktuuridega. Vallisoo varasemast loomingust on eriti palju tähelepanu saanud luulekogu „Rändlinnud kõrvaltoas“ (1983), millele on muuhulgas iseloomulik ballaadilisus ning dialoogilisus.

Osalisi muutusi tõi Vallisoo loomingusse luulekogu „Sünnisõnad ja surmasõnumid“ (1991), mis pälvis Eesti Kirjanike Liidu luuleauhinna. See raamat sisaldas senisest rohkem kirjanduslikke peegeldusi ning samuti murdeluulet. Kodavere murre – Vallisoo lapsepõlvekeel – pääses valitsema luulekogus „Ussisõnad“ (2001) ja postuumselt ilmunud raamatus „Viimäne vihim“ (2013). Koos keelelise muutusega muutus senisest tavalisemaks, et tekstimina esindab lokaalset kultuuri. Vallisoo on ka kahel korral saanud Juhan Liivi luuleauhinna, selle auhinna tähendusrikkust lisas seegi, et Vallisoo ja Liiv on pärit samast kandist.

Uusi jooni tõi Vallisoo luulesse „Koidutäht koolivihikus“ (2011), viimane autori eluajal ilmunud uudiskogu, kus leidus senisest rohkem universumi uurivat ja teadusega seotud vaatenurka. See ei tähendanud siiski mingit põhimõttelist hoiakumuutust, sest uute teemade lisandumisel jäid alles Vallisoo varasemast luulest tuttav müüdiline elutunnetus ning nõtkelt klassikaline keelekäsitlus.

M. V.

Raamatud eesti keeles

Luule
Kallid koerad. Tallinn: Eesti Raamat, 1979, 88 lk.
Kõnelen sinuga kevadekuul. Tallinn: Eesti Raamat, 1980, 68 lk. 
Rändlinnud kõrvaltoas. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, 80 lk. 
Kõnelevad ja lendavad. Tallinn: Eesti Raamat, 1986, 72 lk. 
Sünnisõnad ja surmasõnumid. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, 80 lk. 
Ainsuse olevik. Tartu: Ilmamaa, 2000, 62 lk.
Ussisõnad. Kodavere keeles. Tartu: Ilmamaa, 2001, 56 lk. [Ühes luulekassetis koos Hendrik Adamsoni ja Mats Traadi raamatutega.]
Koidutäht koolivihikus. Tartu: Ilmamaa, 2011, 86 lk. 
Tabamatu toalävel. Valik 1979–2000. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, 108 lk. [Sari ‘Kaasaja luule’.]
Viimäne vihim. Tartu: Ilmamaa, 2013, 104 lk. 
Mälestusi maailmast 1966–2013. Koostanud Tuuli Vallisoo ja Ann Kilk. Tartu: Ilmamaa, 2015, 624 lk. [Kogutud luuletused.]