Paul Undritz (ps P. Põhjand; 15./3. I 1854 – 13./1. XII 1897) oli koolmeister, vaimulik ja kirjamees.
Sündis Tartumaal, õppis Räpina ja Kanepi kihelkonnakoolis (1863-1866) ja Valga (Cimze) õpetajate seminaris (1871-1874). Järgnevatel aastatel töötas Räpina, Vändra ja Otepää koolides õpetajana. 1881. aastal tegi küpsuseksamid ning 1881-1888 õppis Tartu Ülikoolis teoloogiat. Seejärel Vändras abipastor ja lühiajaliselt Helsingis saksa koguduse pastori kohusetäitja. 1890. aastast Valga Peetri ja Luke koguduse pastor. Toimetas Eesti Postimehe lisa Eesti Põllumees ja Olevikku. Oli üks Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajaid, 1883 ka esimees; Eesti Kirjameeste Seltsi liige, eestseisuses 1879-1881. Valga Eesti Karskusseltsi üks asutajaid 1890. Suri Valgas, maetud Valga kalmistule.
Valdav osa kirjanduslikust loomingust suunatud nooremale lugejakonnale, näiteks Franz Wiedemannile tuginev loodust tutvustav „Looduse lood lastele. Laste kirja-kogu 1“ (1877), „Eesti Laste kirja-kogu 2“ (1879) sisaldab nii Undritzi algupärandit kui ka teiste autorite lugusid. Hariv-tutvustav on ka „Mõistlik jutustaja“ I-II (1880), milles mõtteterad, pedagoogilised tähelepanekud, jutud ja luuletused. Omaaegses didaktilises stiilis on kirjutatud mugandatud jutud „Kangekaelus kautab“ (1877) ja „Ebausu rumalus ja kõrkuse toorus“ (1880).
Undritz on eesti keelde mugandanud E. A. Poe „Kuldpõrnika“ (1879). Ta oli üks esimesi soome kirjanduse tõlkijaid ning soome keele propageerijaid, tõlkinud „Kaarlo Suomalaise Novellad ehk uudisjutud“ (1881).
A. K.
Kangekaelus kautab. Tartu: H. Laakmann, 1877, 48 lk.
Looduse lood lastele: Laste kirja-kogu 1. anne. Tartu: H. Laakmann, 1877, 76 lk.
Eesti Laste kirja-kogu 2. anne. Tartu: H. Laakmann, 1879, 127 lk.
Ebausu rumalus ja Kõrkuse toorus. Tartu: H. Laakmann, 1880, 46 lk.
Mõistlik jutustaja. 1-2. Jutte ja luuletusi. Tartu: H. Laakmann, 1880, 95+96 lk.