Tarmo Teder

Tarmo Teder (s. 18. IV 1958) on prosaist ning kirjandus- ja filmikriitik.

Sündis Kuressaares (toonase nimega Kingissepa), õppis Tallinna polütehnikumis ja Kingissepa õhtukoolis. Töötas mitmel pool erinevatel lihttöödel. Kuulus 1980ndate lõpus ja 1990ndate algul nõukogudevastasesse performance-kunsti rühmitusse Kihhotistid, mille mitmetest liikmetest (Jaan Toomik, Vano Allsalu jt) kujunesid hiljem tunnustatud kunstnikud. Teder oli 1988. aastal Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) asutajaliige. Aastatel 1994-1995 töötas Rahva Hääle toimetajana, 1995-1998 Eesti Päevalehe kultuuriosakonnas ning 1998-2013 Sirbi filmitoimetajana. Eesti Kirjanike Liidu liige alates 1996. aastast.

Ajakirjanduses hakkas Teder luulet avaldama 1980., proosat 1986. aastast. Novellikogu „Tumedad jutud“ ilmus 1990, laiema tuntuse saavutas 2000ndatel, mil ilmusid nt „Jutte kambrist 27-1“ (2000) ja „Pööningujutud“ (2002). Teder keskendub madalama ühiskonnakihi esindajatele, marginaalsetele inimestele, boheemlastele ja eluheidikutele, kes elavad elu äärealadel. Üks keskseid tegevuspaiku tema loomingus on Kopli. See on realistlikult, kohati naturalistliku lõikavusega kujutatud meestekeskne maailm. On huvitavate pöörangutega ja rikkaliku keelekasutusega jutustaja.

Romaan „Onanistid“ (2006) heidab alkohoolikust kultuuriajakirjanikku kesksele kohale seades kõverpeeglipilgu kaasaegsele (kultuuriajakirjanduse) maailmale. Romaani peategelane satub muuhulgas ka asutusse, kus uuritakse onanismi, millest saab laiemalt sihipäratu ja tühja tegutsemise sünonüüm. Nii selle, kui Tederi teiste teoste puhul, on tõmmatud paralleele vene kirjaniku Venedikt Jerofejeviga.

Romaani „Andruse elu ja õnn“ (2016) peategelane on Kihnu kalur, kelle heitlikku eluteed Nõukogude ajast taasiseseisvunud Eestisse ja tänapäeva jälgitakse. Siingi onm olulisel kohal väikeste inimeste maailm ühes alkoholi ja keerukate inimsuhetega.

Ajaloolised sündmused põimuvad peategelase looga ka Tederi mastaapses kolmeosalises romaanis „Kuuskümmend aastat hiljem“ (I-III, 2017-2020), mis algab peategelase, kirjaniku alter egona käsitletava Jaan Mõtuse viljastamisega ja vaatleb sealtpeale tema elu ja tegemisi. 1950. aastate lõpu Saaremaal alguse saav lugu jõuab kolmandas köites 1980. aastate Tartusse ja Tallinnasse, heites pilgu tederlike tegelaste maailma.

Teder on pälvinud Eesti Filmiajakirjanike Ühingu kriitikapreemia (2002) ning kahel korral Friedebert Tuglase novelliauhinna: 2001. aastal novelli „Kohtumine“ ja 2005. aastal „Viimase idealisti pildid“ eest.

A. K.

Raamatud eesti keeles

Romaanid
Kurat kargas pähe. Tallinn: Eesti Raamat, 1995, 179 lk.
Onanistid: sada tundi kultuuriajakirjaniku elust. Tallinn: Tuum, 2006, 222 lk.
Vanaisa tuletorn. Tallinn: Varrak, 2010, 220 lk.
Andruse elu ja õnn. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, 101 lk.
Kuuskümmend aastat hiljem. Mõtuse Jaani elu ja inimesed I. Tallinn: EKSA, 2017, 678 lk.
Kuuskümmend aastat hiljem. Mõtuse Jaani elu ja inimesed II. Tallinn: EKSA, 2019, 310 lk.
Kuuskümmend aastat hiljem. Mõtuse Jaani vangid, joodikud ja vargad III. Tallinn: EKSA, 2020, 435 lk.

Jutud
Tumedad jutud. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, 189 lk.
Jutte kambrist 27-1. Tallinn: Varrak, 2000, 285 lk.
Pööningujutud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002, 252 lk.
Luurejutud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, 183 lk.
12 jõulujuttu. Tallinn: Varrak, 2008, 127 lk.
Keedetud hinged. Tallinn: Eesti Raamat, 2012, 127 lk.
Ahistuse jutud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2018, 238 lk.
Surmajutud. Tallinn: EKSA, 2023, 196 lk.
Kärakajutud. Tallinn: EKSA, 2024, 252 lk.

Luule
Taevatule valgel. Tallinn: FC Boheem, 1995, 135 lk.
Angerjapõõsa varjud. Tallinn: FC Boheem, 2001, 69 lk.

Artiklikogumikud
Igemest ja abemest. Tallinn: Mardikas, 2008, 183 lk.