Irma Truupõld

Irma Truupõld (kodanikunimega Johanna Wilhelmine Irmgard Treufeldt, hiljem abielus Pihlak, 29./16. VII 1903 – 26. XI 1980) oli eesti kirjanik, kes on kirjutanud peamiselt lasteproosat, kuid avaldanud ka luulet lastele ja täiskasvanutele.

Sündis Tallinnas väikeärimehe Juhan Treufeldti tütrena. Isa ootamatu surma järel kolis pere Valka. Kooliteed alustas ta 1912 Valga eraalgkoolis. Aastail 1913–1916 õppis Tarvastu-Mustla vallakoolis. 1916 asus õppima Tallinnasse, esmalt preili Leisti kooli, 1918–1924 õppis E. Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumis, seejärel lühiajaliselt Riigi Kunsttööstuskoolis (tänane Eesti Kunstiakadeemia). Koolis avaldus tema kirjandushuvi ja kirjutamisanne, keskkooliajal sündis ka tema kuulsaima teose „Rohelise Päikese Maa“ idee. 1924 sai temast arveametnik Päevalehe toimetuses. Seejärel avaldas ta luuletusi ning lühijutte mitmetes ajalehtedes ja ajakirjades. 1932 sõlmitud abielust arst Oskar Pihlakuga sündis kolm last. Abielu aastail elas ta vabakutselise kirjanikuna Lääne-Virumaal ja Türil, sõja-aastail Tallinnas.

1945. aastal arreteeriti Truupõllu abikaasa ning deporteeriti Venemaale, järgmisel aastal suri tema tütar. Truupõllu looming kuulutati valitsevates kirjandusringkondades oma liigse fantastilisuse tõttu sotsialistliku realismi kaanoniga kokkusobimatuks. Truupõld loobus kirjaniku kutsest ning alates 1952. aastast töötas ta arve- ja statistikaametnikuna mitmes riigiasutuses. Suri Tallinnas ja on maetud Metsakalmistule.

Truupõld debüteeris ajakirjas Laste Rõõm lühijutuga „Tuuleema ja tuuleonu“ (1923). 1920ndatel ja 1930ndatel ilmus temalt perioodikaväljaannetes lasteproosat – realistlikke jutte kooli­eelikutest ja noorematest koolilastest, samuti tundeküllaseid lühimuinasjutte. Samasse perioodi jääb veel väikelasteluule ning täiskasvanutele adresseeritud, isikliku läbitunnetusega armastus- ja loodusluule. Tuntuks sai ta loodust ja mänguasjade maailma kujutavate muinasjuttudega, kus põimuvad realistlik ja fantastiline ainestik. Populaarteadusliku hoiakuga loomajutt „Öömori okaslinn“ (1936), mis kujutab sipelgakoloonia tugevasti reglementeeritud elu, pälvis kirjastuse Loodus lastekirjandusvõistlusel esimese auhinna. Ilmumise järel kujunes Eesti üheks kõige menukamaks lasteraamatuks muinasjutt „Rohelise Päikese Maa“ (1936), mille seikluslik süžee kirjeldab kahe unustatud nuku teekonda uue kodu otsinguil. Armastus- ja sõprussuhteid puudutav lugu tutvustab lastele õpetlikul viisil looduse mikromaailma, metsaaluste olendite elukorraldust ja -võitlust.

Eraldi raamatuna ilmusid veel pühademuinasjutt „Kuidas jõuluvana leidis endale ameti“ (1937), mis esitab kristliku legendina loo lahkest taadist, ja isamaalise hoiakuga kirjavormis noorsoojutustus „Aadi esimene armastus“ (1937), mis jutustab suveks maale sõitnud linnapoisi füüsilisest ja vaimsest kasvamisest. Truupõld kirjutas libreto operetile „Kalurineiu“ (1940, helilooja Priit Ardna, lavastati Estonias sama aastal), mille põhiteema on armastus oma kodusaare Saaremaa vastu. Tema viimased tekstid jäävad aastaisse 1947–1949, mil perioodikas ilmusid mõned lühijutud ja luuletused. 1970ndail asus Truupõld kirjutama oma lapsepõlvemälestusi sisaldavat memuaarromaani „Valga onuˮ, mis jäi lõpetamata. Ta tegeles veel aktiivselt koduloo­uurimisega, tundes huvi oma suguvõsa ja kodukandi vastu.

Alates 1970. aastatest on kriitika Truupõllu lastejuttude vastu taas rohkem poolehoidu ilmutanud. Tema kirjanduslikku loomingut võib leida mitmetest kogumikest, ent sõjaeelse ajaga võrreldavat tuntust ei ole Truupõllu looming enam saavutanud.

A. O.

Lasteraamatud eesti keeles

Öömori okaslinn. Tartu: Loodus, 1936, 80 lk. [2. trükk: Tallinn: Perioodika, 1992, 55 lk.]
Rohelise Päikese Maa. Tartu: Loodus, 1936, 128 lk. [Järgnevad trükid: Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1946, 96 lk; Tallinn: Eesti Raamat, 1980, 104 lk, 2022.]
Kuidas jõuluvana leidis endale ameti. Tartu: Loodus, 19 lk. [Järgnev trükk: Tallinn: Eesti Raamatuühing, 1990, 19 lk.]
Aadi esimene armastus. Tartu: Loodus, 1937, 208 lk.