Aino Toomaspoeg

Aino Toomaspoeg (sündinud Saar, 4. XI 1916 – 28. III 2003) oli tõlkija ning prosaist.

Toomaspoeg sündis Harjumaal Harku vallas Järve külas. Ta õppis aastatel 1924–1935 Tallinnas E. Lenderi humanitaargümnaasiumis ja aastatel 1936–1941 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Aastatel 1944–1947 töötas Toomaspoeg Eesti Raadio kirjandusosakonnas, 1950–1955 ajalehe Noorte Hääl toimetuses ja 1965–1967 kirjastuses Valgus.

Toomaspoeg tõlkis saksa keelest eesti keelde mitmed romaanid, nende hulgas E. T. A. Hoffmanni, L. Feuchtwangeri ja F. Dürrenmatti teoseid.

Toomaspoeg debüteeris juttudega ajakirjas Eesti Noorus 1934. aastal. Aastatel 1960–1963 avaldati ajakirjas Looming viis Toomaspoja novelli, nende hulgas „Võtmehoidjad“, mida auhinnati Loomingu 1962. aasta novellivõistlusel teise kohaga.

1964. aastal ilmunud kogumikku „Võtmehoidjad“ koondas Toomaspoeg oma lühiproosa paremiku, lisaks mälestuslikke lugusid. Aino Toomaspoja jutud on psühholoogiliselt peenekoelised ja kohati humoorikad.

L. P.

Raamatud eesti keeles

Novellid
Võtmehoidjad. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964. 248 lk.