Suve Jaan

Suve Jaan (kod n Johann Friedrich Sommer, 23./12. XII 1777-18./6. I 1851) oli baltisaksa jutukirjanik, kes kirjutas eesti keeles.

Sündis Tallinnas rätsepa pojana ja ka õppis Tallinnas. Vene sõjalaeval teenides omandas hea vene keele oskuse. Töötas Rakveres, Viljandis ja Pärnus vene keele õpetajana. Rakveres oli tema õpilane mh ka Fr. R. Faehlmann (1798-1850). Suri Pärnus, maetud sealsele Alevi kalmistule.

Ilukirjandust hakkas Suve Jaan kirjutama Pärnus pensionärina. Käsikirja jäi jutu- ja luuletuste kogu „Wälja-Öied“ (1843), mille luuletustest enamik ilmus Berend Gildenmanni „Lillekeste“ esimeses vihikus (1852). Kirjanduslukku on läinud eeskätt vene ajaloo teemaliste sentimentaalsete jutustustega. Omalaadse ajaloolise proosa eeltaktina võib võtta tema teost „Wenne südda ja Wenne hing“ (1841), mis käsitleb Napoleon Bonaparte’i 1812. aasta sõjakäiku Venemaale, teose üheks sõlmpunktiks on Moskva piiramise episood. Jutustuse „Luige Laus“ (1843) teemaks Vene-Rootsi merelahing Tallinna lahel 1790 ja eestlasest nimitegelase suuremeelsed teod. Suve Jaani jutustused on emotsionaalse tundetooniga ja rahvaliku keelekasutusega, väärtustab vene riigi ja jumalatruudust, eneseohverdust; teosed on selge moraaliga. Omas ajas aitas Suve Jaan siiski ergutada ka eestlaste eneseteadvust.

A. K.

Raamatud eesti keeles

Proosateosed
Wenne Südda ja Wenne Hing. Pärnu, 1841, 205 lk [järgmised trükid: 1844, 1869, 1898, 1904]
Luige Laus. Pärnu: F. W. Borm, 1843, 74 lk [järgmised trükid: 1870, 1911, 1922, 1948, 1955]