Karin Saarsen

Karin Saarsen (abielus Karlstedt, 31. XII 1926 – 25. I 2018) oli Rootsis elanud eesti kirjanik ja ajakirjanik, kes pälvis tähelapanu nii luuletaja kui ka prosaistina.

Saarsen sündis Tartus, tema isa oli eestlasest kolonel Villem Saarsen, ema aga poolatar. Esmalt õppis Elva algkoolis, seejärel isa liikuva teenistuse tõttu eraviisiliselt Riias ja Tallinna Prantsuse Lütseumis. Kui perekond põgenes 1940. aastal Nõukogude okupatsiooni eest Saksamaale, asus Saarsen õppima Berliini tütarlastekooli. Oma õpingud lõpetas ta 1944 Tallinnas Westholmi Gümnaasiumis. Samal aastal põgenes perekond teist korda Saksamaale ja elas kuni 1947. aastani põgenikelaagrites. Asunud Londonisse, töötas Saarsen ajalehe Eesti Hääl toimetuses, tegutses sekretäri ja tõlgina ning õppis samal ajal Londoni ajakirjanduskoolis. 1949. aasta sügisest kuni surmani elas Rootsis. Ta õppis filoloogiat ja pedagoogikat Stockholmi ülikoolis, mille lõpetas 1970 magistrikraadiga. Tegutses peamiselt ajakirjanikuna, tegi kaastööd rahvusvahelistele teabeagentuuridele, väliseesti ajalehtedele, samuti töötas ta Raadio Vaba Euroopa eesti toimetuses. Kuulus Rootsi Eestlaste Esinduse esinduskokku ning oli välismaise Kirjanike Liidu Stockholmi osakonna esimees.

Esimesed luuletused avaldas ta 1947 ajalehe Eesti Hääl jõulunumbris. Luulekoguga „Sisalik kivil“ debüteeris Rootsis 1961. aastal, sellele järgnes veel viis raamatut, millest viimane, „Lõvi ja orhidee“ (2002) ilmus juba Eestis ja sisaldas luulet ka rootsi, inglise, saksa ja prantsuse keeles. Tema varasemas luules on esiplaanil poliitilise alatooniga värsid, mis väljendavad kodumaa kaotanute meeleolusid. Tema luules võib märgata üldisemat pettumist tsivilisatsioonis, aga ka hirmu nii isikliku õnne kui ka maailma kokkuvarisemise pärast. Keskse tähendusega on Saarseni luules romantiline armastuslüürika, mis pakub inimese tundeelu tervikliku kujutuse alates tütarlapselikest aimustest ja naiselike tunnete tärkamisest kuni julgelt erootilise õnnekogemuseni, mis päädib lõpuks sügavalt läbielatud leina- ja üksindusmeeleoludega. Saarseni traditsioonilistes vormides luule mõjub oma spontaanse elamuslikkuse ja meelelisusega, mistõttu seda on võrreldud Marie Underi värssidega. Kire ja lõõmaga täidetud isiklikku õnneluulet sisaldab kogumik „Ühest õnnelikust õnnetust armastusest“ (1968). Nõudlikumat kujundiloomet võib leida luulekogust „Lohengrini lahkumine“ (1972), mis oma väljendusvormilt on sümbolistlik lühipoeem.

Saarsen on avaldanud kaks proosaraamatut. Neljateistkümnest novellist koosnev kogu „Vallutajad“ (1967) on emotsionaalselt intensiivne, keskendudes õige mitmes loos (nt „Ülim õnn“ ja „Uhkus“) sõjaärevusele ja -hirmudele, mida tegelased maandavad erootiliste tungide ja vabameelse moraaliga. Saarsen asetab erootika ja sõja, seksi ja poliitilise vägivalla ühele tunnetusalusele, näidates poliitiliste ideoloogiate ähmastumist inimlike tungide süvasfääris. Väljamõeldud paikadega militaarulme­novellides (nt „Vallutajad“ ja „Klaaskuused“) avanevad seevastu hoiatavad totaal- või tuumasõja­visioonid, mis paisuvad apokalüptilisteks piltideks. Tosina novellilaadse peatükina on kirja pandud memuaarromaan „Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi“ (1993), milles autor uurib empaatiliselt oma emapoolse poola suguvõsa mälestusi ja legende, jõudes iseenda identiteedi senisest kirkama ja keerukama äratundmiseni. Ohtrate fotodega kultuuriloolise ja genealoogilise väärtusega tõsieluteos on eesti lapsepõlvememuaaride üks tähelapanuväärsemaid saavutusi.

Suure teatrihuvilisena kirjutas Saarsen ka mõned näidendid ja koostas uurimuse „Eesriie tõusis siiski. Lensi Römmer-Kuus ja eesti pagulasteater Rootsis 1945–1987“ (2000).

A. O.

Raamatud eesti keeles

Luule
Sisalik kivil. Stockholm: 1961, 52 lk.
Rippuval sillal. Teine kogu luuletusi. Stockholm: EMP, 1964, 76 lk.
Ühest õnnelikust õnnetust armastusest. Kolmas kogu luuletusi 1965–1968. Stockholm: EMP, 1968, 81 lk.
Lohengrini lahkumine. Neljas kogu luulet 1970–1972. Stockholm: EMP, 1972, 76 lk.
Üksilduse aastaajad. Viies kogu luuletusi. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1977, 79 lk.
Lõvi ja orhidee. Kuues kogu luulet.Tallinn. Eesti Raamat, 2002, 126 lk. [Mitmekeelne luulekogu eesti, rootsi, inglise, saksa ja prantsuse keeles.]

Proosa
Vallutajad. Stockholm: EMP, 1967, 304 lk. [Jutud.]
Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi. Tõsieluromaan. Tallinn: Eesti Raamat, 1993 teose tiitellehel vääralt 1991), 207 lk. [2. trükk: Tallinn: SE & JS, 2006, 208 lk.]

Teatriuurimus
Eesriie tõusis siiski. Lensi Römmer-Kuus ja Eesti pagulasteater Rootsis 1945–1987. Tallinn: Faatum, 2000, 279 lk.