Jaan Speek

Jaan Speek (pseudonüüm Jaan Leidin, 24. IX 1866 – 29. IV 1921) oli õpetaja, ajakirjanik ja luuletaja.

Ta sündis Tartumaal Pangodi vallas Lipardi talus taluperemehe pojana. Isa suri ja poisi kasvatajaks sai kultuurihuviline võõrasisa Hendrik Tamberg, kes koos vend Peetriga oli 1880. aastal Pangodis asutanud puhkpilliorkestri. Speek õppis Laguja külakoolis, Kastolatsi apostliku õigeusu kihelkonnakoolis ja Tartu linnakoolis. Seejärel õppis Tartu õpetajate seminaris, mille lõpetas 1887. aastal.

Ta asus tööle Narva, kus töötas üle 30 aasta Kreenholmi Manufaktuuri puuvillavabriku kaheklassilises ministeeriumikoolis õpetajana. Jaan Speeki isiklik elu tõi talle raskeid katsumusi. Esimene laps suri paariaastaselt. Noorelt, 30-aastasena suri tema abikaasa. Jaan Speek kasvatas üksi üles kolm last. Keeleteadlane Henn Saari (1935–1999) oli Jaan Speeki pojapoeg. Jaan Speeki noorem vend Peeter Speek (1873–1968) oli ajakirjanik ja literaat, kes lahkus Eestist 1905. aastal ja töötas aastatel 1917–1929 Ameerika Ühendriikide Kongressi raamatukogus ametnikuna.

1885. aastal jõudsid mõned Speeki luuletused ajalehtedesse, eeskätt ajalehte Postimees. Speek jätkas õpetajatöö kõrvalt kaastööd ajalehtedele: kirjutas luuletusi, ballaade, mõistatusi, jutukesi, reisikirju. Ta liitus ajalehe Postimees ringkonnaga ning oli 1906. aastal Postimehe Tallinna väljaande ja aastatel 1906–1907 Narva ajalehe Põhjanael toimetaja.

Speek viljeles peamiselt tundelist lembe- ja loodusluulet. Tema luuletustest on äratanud tähelepanu vemmalvärsilikus laadis kirjutatud tsükkel „Oudova riimid“. Need 12 luuletust avaldas ajakiri Tallinna Kaja 1914. aastal.

L. P.