Heinrich Stahl

Heinrich Stahl (s. 1598-1600 – srn. 17./7. VI 1657) oli saksa päritolu vaimulik, kes kirjutas ühed esimesed pikemad tekstid eesti keeles ning esimese eesti keele grammatika, mis suunasid eesti kirjakeele arengut selle kõige varasemas arengujärgus.

Stahl sündis Tallinnas Suurgildi oldermanni pojana väärikasse perekonda, mis ent ei kuulunud aadli hulka. Sai alghariduse tõenäoliselt Tallinna linnakoolis (Trivialschule). Astus 1617 Rostocki ülikooli ning 1621 Wittenbergi ülikooli; mille lõpetas 1622 filosoofiamagistrina, ehkki õppis mõlemas ülikoolis ka teoloogiat. Stahl sai õppimiseks rahalist toetust Tallinna raelt. Astus 1623 astus ka Greifswaldi ülikooli, kuid õppida seal enam ei saanud, sest Tallinna raad enam stipendiumi ei pikendanud. Tuli tagasi Eestisse, kus ordineeriti Järvamaal pastoriks. 1627 edutati Järvamaa ning 1633 Virumaa praostiks. 1633-1638 oli ka Kadrina pastor. 1638 sai Stahlist Eestimaa värske piiskopi Joachim Jheringi abiline. Üheskoos panid nad aluse katekismuseõpetusele eestlaste seas ning süstemaatilisele eestikeelsete jutluste pidamisele. 1638 sai Stahlist Tallinna toomkiriku ülemõpetajaks, konsistooriumi rektoriks ning Harjumaa praostiks.

1641 määrati ta Ingerimaa ja Alutaguse kõrgeimaks vaimulikuks ehk superintendendiks asukohaga Narvas. Sel ametikohal lootis Stahl Ingerimaa elanikkonna hulgas sama edukalt luterlikku kristlust levitada kui see oli tal õnnestunud eestlaste hulgas, kuid tema püüdlused Rootsi keskvalitsuse nimel kiriku- ja hariduselu organiseerida põrkusid Narva rae ja kohaliku aadli vastuseisule. Samuti ei tõtanud valdavalt õigeusklikud ingerlased oma usku luterluse vastu vahetama, eelistades selle asemel Venemaale põgeneda. Stahl suri Narvas katku ja on ilmselt maetud Narva rootsi kirikusse, mis muudeti hiljem saksa Jaani kirikuks ning hävis Teises Maailmasõjas.

1715. aastal ilmunud põhjaeestikeelse Uue Testamendi eessõna andmetel publitseeris Stahl oma esimese eestikeelse raamatu “Kurtze und einfältige Fragen die Grundstücke des Christenthumbs betreffend” (“Lühikesed ja lihtsad küsimused ristiusu põhiõpetuse kohta”) 1630. aastal, kuid ühtegi eksemplari sellest ei ole säilinud. Stahli üks peateoseid on vaimulikele mõeldud käsiraamat “Hand vnd Hauszbuches Für die Pfarherren, vnd Hauszväter Ehstnischen Fürstenthumbs” (“Käsi- ja koduraamat Eesti vürstkonnale”, 1632–1638), mille tekst jookseb paralleelselt saksa ja eesti keeles ning mis sisaldab Lutheri väikese katekismuse (I), lauluraamatu (II), kogu kirikuaasta evangeeliumid ja epistlid (III) ning kiriklikud talitused ja palved (IV). Stahli kokku 1000-leheküljeline käsiraamat ilmus aastani 1700 mitmes parandatud trükis ja umbes 20 000 eksemplaris. Stahli teiseks oluliseks teoseks eesti kultuuris on mõnevõrra autoripärasem mahukas jutlustekogu “Leyen Spiegel” (“Ilmikute peegel”, I – 1641, II – 1649), mis on samuti saksa- ja eestikeelse paralleeltekstiga. See sisaldab pisut teateid eestlaste eluolust ning esmakordselt mainitakse trükisõnas Kalevit.

Stahl koostas ka eesti keele käsiraamatu “Anführung zu der Esthnischen Sprach” (“Juhatus eesti keele juurde”, 1637), milles leidub 34 lehekülge eesti keele grammatikat ning 101 lehekülge saksa-eesti sõnaraamatut umbes 2000 sõnaga. Grammatika põhineb ladina grammatikal, kasutab saksa ortograafiat nagu kõik muudki Stahli eestikeelsed tekstid ning toob esile muidki ühisjooni saksa keelega. Stahli autoriteetsed teosed ja grammatika kujundasid eesti kirjakeelt kogu 17. sajandi jooksul – vähemalt kuni Johann Hornungi nime all ilmunud “Grammatica Esthonicani” (1693), mis arvestas B. G. Forseliuse keelekorralduslikke põhimõtteid.

Alates rahvuslikust ärkamisajast 19. sajandi keskel, mil Eduard Ahrens töötas välja uue ortograafia soome grammatika baasil, on Stahli tihti asetatud negatiivsesse valgusesse. Üheks süüdistuseks on olnud eesti keele sihilik moonutamine ja saksastamine Stahli poolt. Viimase paari aastakümne uurijad enamasti seda süüdistust ei jaga. Näiteks Piret Lotman osutab oma monograafias Heinrich Stahlist (2014), et viimane ei mõelnud 19. sajandile omasel rahvuslikul pinnal: tal puudus folkloorne või lingvistline huvi eestlaste või nende keele vastu. Stahl oli pühendunud ortodoksne luterlane, kelle ainsaks eesmärgiks oli jumalasõna levitamine. Eesti keele võrdlemine saksa keelega Stahli grammatikas teenis utilitaarset, mitte ideoloogilist eesmärki: see oli mõeldud saksa-päritolu vaimulikele eesti keele hõlpsamaks omandamiseks. Kuna Stahli eesmärgiks ei olnud luua eestlastele kirjakeelt, oli maarahval Stahli-pärast kirja raske omandada ja lugeda. See tingiski uue ortograafia väljatöötamise Forseliuse ja ta kolleegide poolt, mis oli mõeldud eestlastele ja mida praegu tuntakse “vana ortograafiana” (vastandatuna 19. sajandil Eduard Ahrensi loodud “uuele ortograafiale”, mis kehtib tänase päevani).

S. V.

Stahli kirjatööd

Raamatud eesti keeles

Heinrich Stahli kohta
Külli Habicht, Eesti vanema kirjakeele leksikaalsest ja morfosüntaktilisest arengust ning Heinrich Stahli keele eripärast selle taustal. Doktoritöö. Juhendaja: Huno Rätsep. Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond, eesti ja soome-ugri keeleteaduse osakond. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001, 289 lk.
Piret Lotman, Heinrich Stahli elu ja looming. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 2014, 253 lk.
Külli Habicht, Pille Penjam, Külli Prillop, Heinrich Stahli tekstide sõnastik. Toimetaja: Valve-Liivi Kingisepp. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2015, 548 lk.