Einar Sanden (1959. aastani Fred Einar Ein; 8 IX 1932 – 18. IV 2007) oli väliseesti prosaist, luuletaja ning kirjastaja.
Sanden sündis ja õppis Tallinnas, 1944. aastal põgenes Saksamaale, 1948. aastal läks edasi Suurbritanniasse, kus 1952. aastal lõpetas Cardiffis reaalteaduste ja tehnika instituudi. Cardiffis õppis Walesi ülikoolis majandusteadust, keeli ja kirjandust, omandades magistri-(1983) ja doktorikraadi (1984). Sanden elas vaheldumisi Hispaanias ja Walesis, hiljem ka Tartus. Ta töötas meremehena, oli Eesti Meremeeste Uniooni Inglismaa esinduse sekretär (1951-1968), juhtis Cardiffis väliseesti kirjastust Boreas Publishing House (1975-1999) ning kommenteeris Eesti-ainest BBC-s. Sanden oli Briti Konservatiivide Partei (alates 1953), Briti Kuningliku Kirjandusseltsi (1960), Välismaise Eesti Kirjanike Liidu (1970), Eesti Kirjanike Liidu (1995), PEN-klubi Inglise Keskuse ja Eesti PEN-klubi liige (1976 ja 1987). Samuti oli ta Eesti Rahvusnõukogu Suurbritannias esinduse esimees, Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi (1988) ning korporatsioon Sakala liige (1954) ja Sakala Suurbritannia koondise esimees (1981). Ta pälvis Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2007). Suri Cardiffis Walesis, maetud Tartu Raadi kalmistule.
Ilukirjandusliku debüüdi tegi Sanden jutustustega Saksamaal ilmunud noorteajakirjas Põhjamaa Tähistel 1948. aastal. 1950ndatel ilmusid luulekogud „Tuul üle Andaluusia“ (1954, Einar Eina nime all) ja „September“ (1959), mis on kantud paguluse, meremeheelu ja vabadusvõitluse motiividest.
Romaan „Ungari sügis“ (1959) keskendub Londoni üliõpilaste elu-olule Ungari 1956. aasta sündmuste taustal. Romaanis „Viimne veerand veini“ I-II (1962) on vaatluse all eesti meremeeste elukäik. Sandeni romaanidele on iseloomulik tuginemine dokumentaalsele ainesele, iseäranis poliitilise salaluure teemalistes romaanides, kus tegelastena esinevad ka reaalsed isikud. Nii näiteks käsitleb 1968. aastal United Poets Laureate International aukirja pälvinud seiklusromaan „KGB kutsub Evet“ (1968) ühe eesti naise langemist KGB mõjuvälja ning sealt pääsemist. Tartu Riikliku Ülikooli saksa filoloogia kateedri pikaaegse juhataja Juhan Tuldava tegevust agendina pagulaste seas vaatleb „Mitme näo ja nimega“ (1978). Diloogias „Loojangul lahkume Tallinnast“ (1979) ja „Süda ja kivid“ (1982) on ajaloolisi fakte ja fiktsiooni oskuslikult põimides käsitletud EKP juhi ja KK I sekretäri Karl Säre elukäiku Teise maailmasõja ajal ja järel. Diloogiaga haakub ka jalgpalluri ja Saksa okupatsiooni ajal (1941-1944) Eesti julgeolekupolitseis töötanud Evald Miksoni (Islandil elades Evald Hinrikssoni) eluteed käsitlev jutustus „Ur Eldinum til Islands“ (1990) („Läbi tule Islandile“).
Autobiograafilises romaanisarjas „Hommikutunnid“, kuhu kuuluvad „Hommikutunnid“ (2001), „Näod ja maskid“ (2003), „Septembri lapsed“ (2004) ja „Kolme ilmakaare poole“ (2005), kujutab Sanden seikluslikult ja muhedalt autori alter ego Fred Sandmarki silmade läbi elukäiku läbi sõja ja okupatsioonide.
A. K.
Romaanid
Ungari sügis. Toronto: Orto, 1959, 295 lk [2. tr 1993]
Viimne veerand veini. 1. kd. Toronto: Orto, 1962, 285 lk [2. tr 1994]
Viimne veerand veini. 2. kd. Toronto: Orto, 1962, 282 lk [2. tr 1994]
KGB kutsub Evet. Stockholm: Free Europe Press, 1968, 245 lk
Loojangul lahkume Tallinnast. Cardiff: Boreas, 1979, 240 lk [järgmised trükid: 1992, 2014]
Süda ja kivid. Cardiff: Boreas, 1982, 256 lk [järgmised trükid: 1993]
Hommikutunnid. 1. Tallinn: Boreas, 2001, 279 lk
Näod ja maskid. Tallinn: Varrak, 2003, 294 lk
Septembri lapsed. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, 310 lk
Kolme ilmakaare poole. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005, 298 lk
Luule
Einar Ein, Tuul üle Andaluusia. Stockholm: E. Ein, 1954, 60 lk
September: luuletusi 1954-1959. Toronto: Orto, 1959, 62 lk
Näidendid
Alcopill. Cardiff: Free Europe Press, 1973, 50 lk
Dokumentaalteosed
Mitme näo ja nimega. Cardiff: Boreas, 1978, 224 lk [2. tr 2011]
Võllamäe kavalkaad: 144 tsenseerimata olukirjeldust. Cardiff: Boreas, 1984, 128 lk
Tormi käest tulemaale. Evald Miksonist 1911-1993. Tallinn: Olion, 2004, 332 lk