Paul-Eerik Rummo

Paul-Eerik Rummo (s. 19. I 1942) on luuletaja, näitekirjanik ja tõlkija, 1960. aastate eesti kirjanduse üks silmapaistvamaid autoreid. Ta on avaldanud ka lastekirjandust ja kirjanduskriitikat.

Paul-Eerik Rummo sündis Tallinnas, tema isa oli kirjanik Paul Rummo. Paul-Eerik Rummo lõpetas Tallinna 2. Keskkooli ning seejärel 1965. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti kirjanduse erialal. Pärast lühikest tööperioodi Tartu Vanemuise teatris ning sõjaväeteenistust on ta elanud peamiselt Tallinnas. Ta tegutses vabakutselise literaadina ning töötas Tallinna Draamateatris. Alates 1980. aastate teisest poolest on Rummo osalenud poliitilises elus, ta on Eesti Reformierakonna liige, korduvalt kuulunud riigikokku, aastatel 1992–1994 oli ta Eesti Vabariigi kultuuri- ja haridusminister, aastatel 2003–2007 portfellita minister rahvastikuministri ülesannetes. Paul-Eerik Rummo on abielus kirjaniku ja näitleja Viiu Härmiga.

Rummo esikkogu „Ankruhiivaja“ (1962) äratas tähelepanu noorusliku optimismi ja lüürilisusega, järgmistes kogudes lisandub traagilisi toone, mis on isikliku taustaga, aga samas seotud ka rahvuslike motiividega. Need tendentsid kulmineeruvad luulekogus „Lumevalgus … lumepimedus“ (1966), mis saab oma ajajärgu üheks tuntumaks teoseks. See raamat pakub sünteesi senisest klassikalisest luuletraditsioonist ning kaasaegsest modernistlikust luulest. 1960. aastate lõpul Rummo luule radikaliseerub ning muutub selgemalt modernistlikuks. Valmib käsikiri „Saatja aadress ja teised luuletused 1968–1972“, mis aga ei saanud 1970. aastatel poliitilistel põhjustel ilmuda, tervikuna avaldati see aastal 1989. Seda kogu iseloomustab varasemast tugevast metafoorsusest loobumine, proosastumine ning kontseptuaalne lähenemine kirjanduslikule loomingule. Paralleelselt selle koguga kirjutab Rummo ka laulutekste, mis levivad eriti folklauludena. Rummo luule tollaste muutuste taustad on muuhulgas 20. sajandi anglosaksi ja soome luules (T. S. Eliot, Dylan Thomas, Paavo Haavikko, Tuomas Anhava jt), mida ta on ka tõlkinud eesti keelde.

Pärast „Saatja aadressi“ valmimist ja käsikirja jäämist Rummo luulelooming küll jätkub, kuid uusi luuletusi on vähem ning reeglina ilmuvad nad koos vanade tekstidega valitud ja kogutud luuletuste köidetes. Suuri muutusi kirjutamisviisis ei toimu, „Saatja aadressis“ leitud vabavärsiline stiil jätkub ning avardub väikestes nüanssides.

Alates 1960. aastate lõpust on Rummo kirjutanud mitmeid näidendeid, esimesed neist asetuvad ka otseselt Eesti avangardse sihiseadega teatriuuenduse taustale. 1960. aastate eesti näitekirjanduse kõige tuntumaks teoseks sai Rummo „Tuhkatriinumäng“, mis ilmus trükist 1969. aastal ja lavastati Tartu Vanemuise teatris. Tegemist on tuntud muinasjutu töötlusega, kus peategelane Prints on tulnud teose alguses lossi otsima „õiget“ Tuhkatriinut. Selles otsingus võib näha inimeksistentsi mudelit, lisaks on teose kohta välja pakutud poliitilisi tõlgendusi. „Tuhkatriinumäng“ tõlgiti inglise keelde ja lavastati 1971. aastal New Yorgis La Mama teatris. Aastal 1968 kirjutas Rummo näidendid „Pseudopus“ ja „Kotkast – Prometheust“, mis haakuvad samuti selle aja draamauuenduslike joontega. Avalikkuse ette jõudsid need hiljem – 1980. aastal ajakirjas Looming. Näitekirjanikuna on Rummo jätkanud, tema uuematest näidenditest on saanud Eesti draamakirjanduse aastaauhinna „Valguse põik“ (1992) ja kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia „Taevast sajab kõikseaeg kive“ (2016).

Täiskasvanud lugejale suunatud luule ja draama kõrval on Rummo aastakümnete jooksul kirjutanud ka mitmeid tekste lastele. Eesti lastekirjanduse muutumise seisukohalt on olulised eksperimentaalne lasteluule kogu „Lugemik, lugemiki“ (1974) ning muinasjuttude mängulisi teisendusi sisaldav raamat „Kokku kolm juttu“ (1975).

2024. aastal ilmus Paul-Eerik Rummo tõlkes James Joyce’i monumentaalne modernistlik romaan „Ulysses”. Selle eest võitis ta kultuurkapitali aastapreemia, kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia tõlke kategoorias, Haridus- ja Teadusministeeriumi aasta keeleteo konkursi peaauhinna ja Rahva Raamatu Aasta Raamatu auhinna.

Paul-Eerik Rummo on võitnud arvukalt preemiaid oma luule, näidendite ja varasemate tõlgete eest, näiteks Juhan Liivi luulepreemia (1966), Smuuli kirjanduspreemia (1986), Eesti NSV teenelise kirjaniku aunimetuse (1986), kultuurkapitali aastapreemia (2005), kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (1999), Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest (2020) jt.

M. V.

Raamatud eesti keeles

Luule
Ankruhiivaja: luuletusi 1959–1962. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, 54 lk. [Luulekassett ‘Noored autorid 1962’.]
Tule ikka mu rõõmude juurde: teine vihik luuletusi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, 80 lk.  
Paul-Eerik Rummo,Lumevalgus … lumepimedus; Enn Vetemaa,Lumesõda. Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 1966, 46 lk. [Tirelraamat.]
Luulet 1960–1967. Tallinn: Eesti Raamat, 1968, 136 lk.  
Ajapinde ajab: luulet, juhuluulet, laulusõnu ja muud eri aegadest. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, 176 lk.
Oo et sädemeid kiljuks mu hing: valitud luulet 1957–1984. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, 280 lk.
Saatja aadress ja teised luuletused 1968–1972. Tallinn: Kupar, 1989, 112 lk.  
Luuletused. Tallinn: Kupar, 1999, 320 lk.  
Kohvikumuusikat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2001, 68 lk.
Kogutud luule. Tallinn: SE & JS, 2005, 416 lk.
Väljavõtteid. Koostanud ja saatesõna Aare Pilv. Tallinn: Tänapäev, 2022, 216 lk.
 
Näidendid
Tuhkatriinumäng: 6 pildis. Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 1969, 60 lk. [2. trükk: 1992.]
Pseudopus. Looming, nr 9, 1980, lk 1252-1269.
Kotkast – Prometheust. Looming, nr 9, 1980, lk 1270-1277.
Valguse põik. Lavastatud teatris Ugala, 1993.
Taevast sajab kõikseaeg kive: anakronistlik capriccio kahes vaatuses. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, 118 lk.
Kogutud mänge. Tallinn: SE&JS, 2024, 623 lk.

Artiklid ja kirjanduskriitika
Kuldnokk kõnnib: jooksvast kirjandusest 1964–2009. Tartu: Ilmamaa, 2010, 608 lk. [Sari ‘Eesti mõttelugu’, 91.]

Lastekirjandus
Lugemik, lugemiki. Tallinn: Eesti Raamat, 1974, 32 lk. [Luule.]
Kokku kolm juttu. Tallinn: Eesti Raamat, 1975, 26 lk. [Proosa.]
Värvilind. Tallinn: Perioodika, 1981, 24 lk. [Piltjutustus.]
Vigurilood: lugemik, lugemiki. Tallinn: TEA, 2006, 40 lk. [Luule. Sari ‘Lapse oma luuleraamat’.]
Lakkhundikese jutud. Tallinn: TEA, 2008, 48 lk. [Proosa. Sari ‘TEA lasteraamatute varalaegas’.]
Kui lähed teele koidu eel. Tallinn: TEA, 2008. 56 lk. [Luule ja proosa. Sari ‘TEA lasteraamatute varalaegas’.]
Aknalaua Juss ja sõbrad: jõulunäidend. Tallinn: TEA, 2008, 40 lk.
Siil Liis ja teised siilid: jutte ja jutukesi. Tallinn: TEA, 2010, 38 lk. [Sari ‘TEA lasteraamatute varalaegas’.]
Tihane tõstab tiibu: luuletusi lastele. Tallinn: Tammeraamat, 2017, 120 lk.
Kui hunt veel inimene oli. Jutte lastele. Pildid teinud Kaido Ole. Tallinn: Tammerraamat, 2019, 117 lk.
Kuningas, kurgid, Quercus. Juhuslik raamatuke määratlemata vanuses õpilastele. Tallinn: Reaali Kirjastus, 2019, 61 lk.