Helene Ranna (kodanikunimi Helene Tamberg; 4. I 1898/23. XII 1897 – 16. XII 1946) oli prosaist ja luuletaja.
Sündis Saaremaal Kihelkonnal, õppis Loona ja Kihelkonna algkoolis. Aastatel 1915-1917 töötas Saaremaal, 1917-1919 kontoriametnikuna Venemaal, 1923-1927 taas õpetaja Saaremaal. Läbis 1929 eksternina abituuriumi, 1930-1932 oli Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna üliõpilane, kuid kehv tervis ja rahapuudus sundisid teda õpinguid katkestama. Suri Tartus, maetud Tartu Raadi kalmistule.
Looduse romaanivõistlusel esimese auhinna pälvinud romaani „Keha ja vaim“ (1930) tegevustik hargneb 20. sajandi alguse Saaremaa külaühiskonnas, pakkudes sissevaadet kohalikku olustikku ja karakteritesse. Teose peamine raskuspunkt on haritud naise ja vähemharitud lihtsama elukeskkonna vaheline konflikt. Romaani „Riidalu“ (1936) keskmes on vendadevaheline vägikaikavedu talu pärimise üle, mis omandab lõpuks põnevusromaanile iseloomulikke jooni. Luulekogu „Üles“ (1934) koondab vaimuliku sisuga luulet, intellektuaalse kallakuga on „Tähelennak“ (1935).
Suur osa Ranna loomingust (muu hulgas romaan, luulekogu, mitu näidendit jne) on tänaseni avaldamata.
A. K.
Romaanid
Keha ja vaim. Tartu: Loodus, 1930, 439 lk. [2. trükk: 2013.]
Riidalu. Tartu: Põhjanael, 1936, 395 lk.
Luulekogud
Üles. Kuressaare: H. Ranna, 1934, 43 lk.
Tähelennak. Tartu: Eesti Rahvuskirjanike Ühing, 1935, 47 lk.