Maarja Pärtna

Maarja Pärtna (sündinud 2. VII 1986) on eesti luuletaja ja tõlkija.

Pärtna on sündinud Ida-Virumaal Lüganusel ja lõpetanud 2005. aastal Lüganuse keskkooli. Aastatel 2005–2009 õppis ta Tartu Ülikoolis inglise filoloogiat ning jätkas maailmakirjanduse magistriõppes, mille lõpetas 2014. aastal. Aastatel 2011–2015 töötas ta ajalehe Müürileht toimetuses ning aastatel 2014–2015 ka ajakirja Värske Rõhk toimetuses. Pärast seda on ta tegutsenud Tartus vabakutselise kirjanikuna.

Pärtna on kirjutanud vabavärsilist lüürilist luulet, kuid lüroeepiline alge on ta loomingus järkjärgult tugevnenud. Ta esimene luulekogu „Rohujuurte juures“ (2010) on võrreldes järgmistega mõnevõrra heterogeensem ning romantilisem. Alates teisest kogust „Läved ja tüved“ (2013) tugevnevad objektiveerivad tendentsid. Oluliseks jäävad endiselt lüürilise subjekti meelelised kogemused, kuid subjektiivne alge areneb tihti üldkehtiva kirjelduseni või filosoofilise üldistuseni. Kuigi Pärtna on avaldanud ka armastusluulet ning ka tekste, mis käsitlevad inimestevaheliste suhete sotsiaalseid aspekte (seda eriti kolmandas kogus „Saamises“, 2015), on tema loomingus siiski eriti iseloomulik, et meeleline maailm saab alguse ruumikogemustest, olgu ruumiks siis majad, linn või näiteks endised tööstusmaastikud ja elualad, kust inimene on taandunud ja loodus on taas võtnud võimust.

Teadlik mõtlemine keskkonnaprobleemidele on näha Pärtna kõikides raamatutes, kuid teema muutub eriti oluliseks kogus „Vivaarium“ (2019), mis on võrreldes varasematega ka terviklikum kogu. „Vivaariumi“ üheks lähtekontseptsiooniks on soov kogeda ja teadvustada seda, mida tähendab elamine suure keskkonnamuutuse ajajärgul – ajal, mil toimub kliimamuutus ja üha ilmsemaks saab elurikkuse kadumine. „Vivaariumi“ pealkirja on põhjust tõlgendada irooniliselt: inimene on teatud mõttes katseloom, kes on asetatud konkreetses keskkonnas avalduvate globaalsete protsesside mõjuvälja – selles olukorras on paratamatu võõrustunde tajumine. Keskkonnaprobleemid ja globaalsed kriisid on esiplaanil ka Pärtna proosaluulekogus „Elav linn” (2022) ja kogus „Ülestõusmise serval” (2024). Pärtna luules avaldub ökokriitiline lähenemisviis, kuid kogu tema loomingu puhul tuleb tõdeda, et suured üldistused ja kontseptsioonid algavad ikkagi väikestest asjadest ning abstraktsed mõttearendused subjektiivsetest kogemustest.

Pärtna luules avalduvad tendentsid on osalt seotud ka kirjanduslike taustadega. Ta on näiteks tõlkinud eesti keelde William Carlos Williamsi luulet ning „Vivaariumis“ kasutanud kontseptsiooni käivitava motona Elizabeth Bishopi värsse. Eraldi raamatutena on Pärtna eesti keelde vahendanud Margaret Atwoodi, Kathleen Jamie ja Robert Macfarlane’i esseesid.

Pärtna on saanud 2013. aastal Juhan Liivi luuleauhinna ja samal aastal ka Tartu noore kultuurikandja aunimetuse. 2020. aastal sai ta luulekogu „Vivaarium“ eest Gustav Suitsu luulepreemia. Kogu „Ülestõusmise serval” (2024) võitis Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. 2024. aastal kandis Pärtna ka Tartu linnakirjaniku tiitlit.

M. V.

Raamatud eesti keeles

Luule
Rohujuurte juures. Tartu: Värske Rõhk, 2010, 48 lk.
Läved ja tüved. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2013, 84 lk.
Saamises. Luige: Verb, 2015, 56 lk.
Vivaarium. Tartu: Elusamus, 2019, 72 lk.
Elav linn. Tartu: Tedretäht, 2022, 78 lk.
Ülestõusmise serval. Tartu: Tedretäht, 2024, 66 lk.