Liigu edasi põhisisu juurde

Elmar Õun

Elmar Õun (ka Elmar Siegfried Õun, 23. VIII 1906 – 2. X 1977) oli romaani- ja lastekirjanik.

Õun sündis Peterburis. Kirjaniku isa, Martin Õun oli Peterburis tehasetööline, malmivalaja, iseõppija, kes huvitus revolutsioonist ja kirjandusest. Ka Õuna ema tundis huvi kirjanduse vastu. Elmar Õun jäi varakult vanemateta. Tema isa hukkus Venemaa revolutsiooni ja sõjasündmuste keerises. Hilisemate tunnistuste kohaselt lasti ta 1919. aastal Irboskas maha kui üks kohalikke töölisliikumise juhte.

Elmar Õun käis koolis Tallinnas. Pärast Tallinna Reaalgümnaasiumi lõpetamist õppis ta paar semestrit Tartu Ülikoolis õigusteadust ja matemaatikat ning Tallinna Tehnikaülikoolis keemiat. Teise maailmasõja ajal, Saksa okupatsiooni lõppedes lahkus ta Eestist ja läks Rootsi. Ta omandas mitu akadeemilist kraadi Uppsala ja Stockholmi ülikoolides ning töötas seejärel õpetajana Stockholmi keskkoolides. Õun suri Stockholmis.

Kirjanduslikku loometeed alustas 1928. aastal lühijuttudega ajakirjanduses. Esimene raamat ilmus 1936. aastal – Looduse noorsookirjanduse võistlusel teise preemia pälvinud „Kolm oravat“. Samal aastal ilmus ka Vabadussõja-aineline novell „Soomusrongil“. 1938. aasta Looduse romaanivõistlusel sai teise preemia romaan „Unustatud naised“ (1938), mis keskendub Hiiumaa-ainesele ning sealsele elukorraldusele ja naiste-meeste rollidele. Õun jätkas sama temaatikat ka romaanis „Meri ja maa“, mis sai Eesti Sõna 1943. aasta romaanivõistlusel teise preemia ning ilmus algselt samas väljaandes (1943-1944), raamatuna 1977. aastal. Eesti Sõnas ilmus 1942-1943 ka romaan „Metsas“, mis kujutab 1941. aasta metsavendade võitlust punavägedega. 1940. aasta Päevalehe romaanivõistlusel sai teise preemia kriminaalromaan „Kaks võimalust“.

Romaan „Männid ja suits” avaldati paguluses elava autori kohta ebatavaliselt 1971. aastal Eesti NSV-s. Teos kujutab 1919. aastal mõrvatud ametiühingutegelase saatust, käsitledes seega Elmar Õuna isa ja autori enese lugu Tallinna töölisklassi revolutsioonilises keskkonnas. Nagu kriitikud märkisid, olid autobiograafilised viited väga selged. Niisiis on tegemist tegu pigem elulooga kui romaaniga, eriti seetõttu, et raamatus puudub intriig.

Paguluses jätkas Õun ka lasteraamatute kirjutamist, autori kirjastamisel ilmusid „Siilu seiklused“ (1951), „Lugu pessa unustatud pardipojast“ (1954) ja „Tsirr“ (1975). Lasteraamatutes põimuvad fantaasia ja reaalsus, loomade-lindude elu avaneb asjatundlikult ja kaasaelamisega.

L. P., A. K.


Raamatud eesti ja rootsi keeles

Romaanid
Soomusrongil: episoode Vabadussõjast. Tartu: Noor-Eesti, 1936. 130 lk. [2. trükk 2008.]
Unustatud naised. Tallinn: Loodus, 1938. 320 lk. [Järgnevad trükid: 1939, 2007.]
Männid ja suits. Tallinn: Eesti Raamat, 1971. 216 lk.
Meri ja maa. Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1977. 216 lk. [2. trükk 2008.]

Lasteraamatud
Kolm oravat. Tartu: Loodus, 1936. 80 lk. [Järgnevad trükid: 1968, 2003.]
Siilu seiklused. Stockholm: Noor-Eesti, 1951. 42 lk.
Lugu pessa unustatud pardipojast. Uppsala: Autori kirjastus, 1954. 37 lk.
Tsirr: jutustus linnupojast, kes tahtis laulda. Uppsala: Autori kirjastus, 1975. 31 lk.

Lasteraamatud rootsi keeles
Lill-Tusse: en saga för de minsta. Stockholm: Alsparr, 1959. 42 lk.

Accept Cookies