Mart Mäger (pseudonüüm Vesipapp või Väino Vesipapp, 25. II 1935 – 21. III 1993) oli keeleteadlane, kirjandusteadlane, kriitik ja luuletaja.
Mäger lõpetas Elva keskkooli 1953. aastal ja õppis aastatel 1953–1958 Tartu ülikoolis soome-ugri filoloogiat. Pärast üheaastast õpetajatööd sai temast 1959. aastal aspirant Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudis. 1963. aastal omandas ta filoloogiakandidaadi kraadi väitekirjaga eesti linnunimedest. Seejärel töötas ta kuni 1975. aastani instituudi erinevates osakondades: algul murdeosakonnas (1962–1969), siis lühikest aega kirjandusloo osakonnas (1969–1971) ja lõpuks kirjandusteooria osakonnas (1971–1975). Mart Mäger osales murdesõnavara kogumise ekspeditsioonidel. Tema enese väitel hõlmas tema kogutud loodussõnavara 1977. aastaks 10 tuhat sõnasedelit.
Aastatel 1975–1987 oli Mäger Tallinna Haridusülikooli Eesti uuringute osakonna õppejõud, millele järgnes kolmeaastane töö Oulu Ülikoolis eesti keele õppejõuna. 1987. aastal sai temast eesti kirjandusajakirja Looming toimetaja ning alates 1989. aastast pidas ta loenguid Eesti Humanitaarinstituudis. 1993. aastal, vahetult enne surma, valiti ta professoriks. Mart Mäger oli alates 1977. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige ja alates 1982. aastast Soome Kirjandusseltsi kirjavahetajaliige.
Mäger alustas töökäiku keeleteadlasena ja avaldas 1969. aastal raamatu eesti linnunimedest „Linnud rahva keeles ja meeles”. Ta on osalenud ka soome-eesti sõnaraamatute koostamises ning koostanud eesti keele õpikuid ja töövihikuid koolidele, samuti stilistika õppevahendi kõrgkoolile.
Kirjandusteadlasena keskendus Mäger peamiselt eesti luulele. Ta uuris üksikuid luuletajaid ja käsitles teoreetilisi küsimusi. Ta paistis silma eesti värsiõpetuse alases mõttevahetuses, mis algas pärast Jaak Põldmäe teemakohase monograafia ilmumist 1978. aastal.
Mart Mägeri luule hõlmab enamjaolt Lääne-Eesti rannamaastikust inspireeritud loodusluuletusi. Sagedased on haikud või tankad. Rannamaastiku tavapärases vaikuses kõlavad linnuhäälitsused omandavad Mägeri luuletustes peaaegu religioosselt harda mõtterikkuse. Luuletaja kujundab eesti loodussõnavara varasalvedest lüürilise tähendusruumi.
Mart Mäger on tõlkinud soome keelest Paavo Rintala romaane.
L. P.
Luuletused
Väino Vesipapp, Aastaringist. Tallinn: Eesti Raamat, 1975. 143 lk.
Väino Vesipapp, Kuningamaa. Tallinn: Eesti Raamat, 1986. 61 lk.
Mart Mäger (Vesipapp), Taevasalla: valitud luuletused. Koostanud Toomas Haug. Tartu: Ilmamaa, 2010. 118 lk.
Miniatuurid
Väino Vesipapp, Animalia. Tallinn: Eesti Raamat, 1978. 96 lk.
Esseed
Luule ja lugeja: artikleid, arvustusi, esseid. Tallinn: Eesti Raamat, 1979. 294 lk.
Monograafiad
Eesti linnunimetused. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1967. 267 lk.
Kirjandustermineid eesti ja soome keeles. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 1992. 63 lk.
Linnud rahva keeles ja meeles. Tallinn: Eesti Raamat 1969. 270 lk. [2. trükk: 1994, 3. trükk: 2026.]