Märt Laur

Märt Laur (29. XII 1980 – 29. I 2020) oli prosaist.

Laur oli infotehnoloogilise taustaga ning avaldas sellealaseid käsitlusi. Kirjandusliku debüüdi tegi 1998. aastal veebiajakirjas Algernon. Proosat avaldatud erinevates almanahhides, näiteks „Mardus“, „Täheaeg”, ka „Eesti ulme antoloogias“ (2002) ning Eesti ulmeauhinna Stalker laureaatide ja nominentide kogumikus „Stalker 2002“ (2002). Sellest ajajärgust on enim esile tõstetud jutustusi „Turmamäng“ (2000), „Inkubaator „Dekadents““ (2001), „Siesta“ (2001), „Patukahetsuse lävi“ (2002) ja „Doominosillad“ (2003). Kirjutas sci-fi’d ja õudusfantastikat. Paistab silma ainulaadse õhustiku loomisega, väljamõeldud maailmades võitlevad võõrapäraste nimedega kangelased, iseloomulik põhjalikult läbitöötatud ja tihe tekst. Pärast 2004. aastat enam ulmet ei avaldanud.

2011. aastal pälvis kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel teise koha „Appassionata“ (2012), Laur oli teosega ka Betti Alveri debüüdipreemia nominent. Mitmel paralleelsel ajateljel ja eri mandritel toimuva romaani sõlmpuntiks on Itaalia ning olulisel kohal muusika. 2015. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel sai teise koha mahukas „Lahustumine“ (2015), mis vaatleb mitme põlvkonna lugu ajaloolises perspektiivis, Vabadussõjast pronksiööni. 2019. aasta romaanivõistlusel leidis äramärkimist „Mürgiallikad“ (2020), mille keskseks teljeks on ratsionaalse peategelase sisemine konflikt ametliku meditsiini ja alternatiivsete ravimeetodite vahel.

A. K.

Raamatud eesti keeles

Romaanid
Appassionata. Tallinn: Tänapäev, 2012, 304 lk
Lahustumine. Tallinn: Hea Lugu, 2015, 437 lk
Mürgiallikad. Tallinn: Tänapäev, 2020, 254 lk