Urve Karuks

Urve Karuks (neiupõlvenimi Aasoja; 18. I 1936 – 18. VII 2015) oli väliseesti luuletaja.

Karuks sündis Tallinnas. 1944 põgenes ta Saksamaale, kus elas mitmes põgenikelaagris. Sealt emigreerus ta Kanadasse Torontosse, kus õppis Jarvis Collegiate Institute’s ja Toronto ülikoolis. Karuks oli Välis-Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti PEN-Klubi liige. Ta suri Torontos.

Luuletajana debüteeris Karuks 1964. aastal ajakirjas Mana, esikkogu „Savi“ ilmus 1968. aastal, millele järgnes „Kodakondur“ (1976) ning valikluulekogu „Laotusse lendama laukast“ (1992). Karuks kirjutas keeletundlikku ja -rikast, ootamatute seoste ning teravmeelsete assotsiatsioonidega, peamiselt vabavärsilist luulet, kasutades muuhulgas eesti rahvaluule vormivõtteid ning jaapani luulevorme. Karuksile oli omane enamjaolt isiklikust elukogemusest tõukuv ja nähtuv iseolev, illusioonideta hoiak. Tema loomingus on elufilosoofilise lähtealusena olulisel kohal savi-motiiv.

Karks pälvis Kanada eestlaste kirjandusauhinna (1969), Kanada Eesti Kunstide Keskuse Kultuurifondi auhinna (1979) ning The National Library of Poetry auhinna (1994).

A. K.

Raamatud eesti keeles

Luule
Urve Aasoja-Karuks, Savi. Toronto, 1968, 62 lk
Kodakondur. Alexandria: Mana, 1976, 63 lk
Laotusse lendama laukast: valitud luuletused. Tallinn: Eesti Raamat, 1992, 158 lk
Kogutud luuletused. Koost. S. Kiin. Tallinn: EKSA, 2019, 327 lk