Anton Jürgenstein

Anton Jürgenstein (Anton Tõnis; 1. XI/20. X 1861 – 21. II 1933) oli kirjanduskriitik ja ajakirjanik.

Sündis Pärnumaal, õppis Vana-Vändra ja Kodavere kihelkonnakoolis, 1878-1882 Valgas J. Cimze seminaris. Töötas õpetajana Käru kihelkonnakoolis, koduõpetajana Orajõel, oli Vändra kihelkonnakooli õpetaja ja juhataja, aastatel 1898-1905 ajakirja Linda väljaandja ja vastutav toimetaja (alguses koos H. Prantsuga), 1906-1923 Tartus Postimehe toimetuse liige, 1923-1929 vastutav toimetaja. Valiti Venemaa II Riigiduuma liikmeks (1907) ja hiljem Eesti Riigikogu I ja II koosseisu. Oli tegev mitmetes seltsides, 1914-1920 Vanemuise seltsi ja 1924-1928 Eesti Kirjanduse Seltsi esimees. Eesti Kirjanike Liidu liige, Eesti Ajakirjanike Liidu auliige 1929. Suri Tartus, maetud Raadi kalmistule.

Jürgensteini mitmekülgne tegevus kultuuri-, seltsi- ja poliitikategelasena algas 19. sajandi viimastel kümnenditel. Varasest loomingust on tuntumad vestekogu „Vändra jutumees“ I (1883) ja pseudomütoloogiline värssnäidend „Juta“ (1886).

Sajandivahetusest alates intensiivistus Jürgensteini tegevus kirjanduskriitikuna. Ajakirja Linda vastutava toimetajana tõstis ta oluliselt väljaande kirjanduslikku kaalu. Ta avaldas ajakirjanduses nii üksikteoste arvustusi kui ka ulatuslikumaid kirjandusülevaateid. Lisaks eesti ajakirjandusele ilmusid eesti kultuuri alased käsitlused ka läti, saksa, rootsi ja soome ajakirjanduses. Tema kriitikutegevust toetasid saksa klassikalise kirjanduse põhjalik tundmine, sellest tulenevad selged hindamiskriteeriumid ja hea väljendusoskus. Kriitikuna taunis Jürgenstein sajandivahetuse luules esinenud epigoonlikku ja ilutsevat romantismi, tõstes selle asemel esile Mihkel Veske, Karl Eduard Söödi ja Jakob Tamme realistlike suundumustega luulet. Samal ajal kujundas Jürgensteini konservatiiv-klerikaalne maailmavaade temast sajandivahetusel esile kerkinud kriitilise realismi terava oponendi. 20. sajandi alguses oli ta opositsiooniliselt meelestatud ka uuenduslike kirjandusrühmituste Noor-Eesti ja Siuru suhtes. Jürgensteini kriitikat koondab valimik „Arvustuslised kirjatööd“ (1919).

Tõlkijana pälvis Jürgenstein tähelepanu Johann Wolfgang von Goethe „Fausti“ I osa eestindusega (1920).

Jürgenstein on avaldanud ka mälestusi ja kultuuriloolisi uurimusi: „„Postimehe ajalugu“ (koguteoses „Postimees 1857–1907“, 1909), „Huvitav peatükk Eesti minevikust: J. G. Eisen v. Schwarzenberg“ (1921), „Carl Robert Jakobsoni elu ja töö“ (1925) ning „Minu mälestused“ I–II (1926–1927).

A. K.

Raamatud eesti keeles

Proosa
Wändra jutumees. 1. jagu. Kümme õpetlikku muistejuttu. Vändra: M. Tõnisson, 1889, 96 lk.

Näidendid
Juta: Neljajärguline kurblik luulelugu. Tartu, 1886, 58 lk. [2. trükk: 1914.]

Varia
Erapooletumad mõtted Eesti koduste parteide ja tülide kohta. Viljandi, 1883, 16 lk.
Lühikene õpetus wasikate kaswatamisest. Jurjev, 1896, 15 lk.
Suur ilmasõda 1914-1915. Tartu, 1915, 156 lk.
Arwustuslised kirjatööd. Tartu, 1918, 170 lk.
Huwitaw peatükk Eesti minewikust: Johann Georg Eisen von Schwarzenberg (Torma-Lohusoo õpetaja 1746-1775). Tartu: Postimees, 1921, 32 lk.
Kultuurilist ja poliitilist nipet-näpet: Eesti kaugemast ja lähemast minewikust. Tallinn: Tallinna Eesti Kirjastuse-Ühisus, 1921, 55 lk.
Carl Robert Jakobsoni elu ja töö. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925, 115 lk.
Minu mälestused I-II. Tartu: Noor-Eesti, 1926-1927, 217, 254 lk. [2. trükk: 2011.]
Kultuuriteolised. Koost. Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2020, 399 lk. [Sari ‘Eesti mõttelugu’, 153.]